Kunagi olid kolm tuumajaama – Isar 2, Neckarwestheim 2 ja Emsland – Saksamaa tööstuse kindlad tugisambad. Need andsid aastas 32 teravatt-tundi elektrit, mis oleks piisanud peaaegu üheksa miljoni pere kodude valgustamiseks. Siis tuli liberaalne kliimaideoloogia. 2023. aastal suleti jaamad poliitilise otsusega, sest roheline utoopia nõudis “tuumavaba tulevikku”. Täna saadavad samade jaamade endised tippjuhid ja tehnilised eksperdid kantsler Friedrich Merzile kirja: see oli viga. Suur viga.
Nad kirjutavad, et taristu, spetsialistid, kütusekäitlus ja teadmised on alles. Sarnaseid Saksamaal kavandatud reaktoreid töötab edukalt mitmes riigis. Taaskäivitamine on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt hädavajalik. Merz on ise tunnistanud, et sulgemine oli “suur viga”.
Ometi on Saksamaa tööstus juba mandumas. Uuringud näitavad, et 37–45 protsenti energiamahukatest ettevõtetest kaalub tootmise vähendamist või kolimist välismaale. Kõrged energiahinnad, ebausaldusväärne tuule- ja päikeseenergia ning kasvav sõltuvus impordist on teinud oma töö.
See on liberaalse kliimaideoloogia laastav tulemus. See ideoloogia ei näe maailma sellisena, nagu ta on – külma, karmi ja piiratud ressurssidega –, vaid sellisena, nagu rohelised aktivistid seda unes näevad. Prioriteediks ei ole odav ja kindel energia, töökohad ega rahva heaolu, vaid fantastilised “kliimaeesmärgid”. Tulemuseks on majanduslik enesetapp. Euroopa suurim tööstusriik on muutumas hoiatavaks näiteks, kuidas ideoloogiline pimedus võib hävitada eduka riigi konkurentsivõime aastakümneteks.
Eestil on sellest küllaga õppida. Meie põlevkivienergeetika on meie Isar 2 – ainus usaldusväärne baasenergia, mis tagab sõltumatuse külmal talvel ja pilvisel suvel. Kui me lubame Brüsseli roheleppe ja kohalike liberaalide surve all selle järk-järgult sulgeda või äärmiselt kalliks muuta, kordame Saksamaa vigu. Me ei tohi lasta endale peale suruda ideoloogiat, mis peab planeedi nn päästmist tähtsamaks eesti pere, talu ja tööstuse huvidest.
Pragmaatiline energiapoliitika ei tähenda vastutustundetuid fantaasiaid. See tähendab tarka tasakaalu: säilitada see, mis töötab, arendada uusi lahendusi, eelkõige tuumaenergia moodulreaktoreid ja seada esikohale Eesti rahva energiajulgeolek, mitte Brüsseli ebausukombed.
Saksamaa on hädas. Reaalsus koputab uksele. Küsimus on, kas me võtame kohe aru pähe või läheme koos eurodegenerantidega põhja. Ajalugu ei anna meile teist võimalust.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.06.2026