Politico on juba aastaid olnud globalistlik propagandaleht, mille usaldusväärsus jääb Prigožini afääride tasemele. Kui Politico hädalab, on meil põhjus rõõmustada. Globalistid annavad teada, kuidas Prantsusmaa ja Saksamaa tülitsevad ELi välispoliitika reformi ja Kaja Kallase tuleviku üle. Eesti publikule Kajat tutvustada ei ole vaja. Ta on sõjahüsteeriline, halva lastetoa ja kasimatu suuga aktivist, kes Eesti peaministrina riigi majanduse ja ühiskonna lõhki ajas ning nüüd teeb seda Brüsselis.
Artikkel paljastab ilmekalt, et Euroopa Liidu föderaliseerumise protsessis on tõrkeid. Prantsusmaa tahab Kallast teha superveduriks – tegevasepresidendiks, kes kontrolliks välisasju, kaubandust ja arenguabi. Saksamaa kaalub seevastu tema pädevuste kärpimist komisjoni kasuks. Mõlemad suured riigid tahavad lõppkokkuvõttes rohkem võimu Brüsselisse ja üleminekut häälteenamusele, et väikeriikide vetod kaotada. Häid uudiseid on siin kaks.
Esiteks, on hea, et protsessis on hõõrdumist. Teiseks, on Kaja Kallas just selline inimene, kes Euroopa Liitu seestpoolt õõnestab. Tema diplomaatiline stiil – kontrollimatu ja ebaintelligentne suuvärk, ideoloogiline pimedus ja kohanematus Brüsseli institutsioonidega – teevad temast ideaalse saboteerija. Mida rohkem Kallas räägib, seda rohkem ta liikmesriike ärritab. Mida rohkem ta volitusi taotleb, seda enam näevad pealinnad, et tegu on ebaõnnestunud feministliku eksperimendiga.
Ja siin ma näengi Eesti rahvuslikku huvi. Mida nõrgem on see ebademokraatlik liit, seda nõrgem on ka meie välisvaenlane. Tsentraliseeritud, efektiivne ja ühtne Euroopa Liit oleks Eestile palju ohtlikum kui praegune tülidest halvatud bürokraatia. Nõrk, sisemiste vastuoludega liit ei suuda meile peale suruda uusi migratsioonikvoote, roheagendasid ega suveräänsuse röövimisega veelgi kaugemale minna.
Seetõttu on Eesti jaoks parim stsenaarium see, et Kaja Kallas jätkab oma ametis võimalikult kaua. Ta on seal täpselt õigel kohal – teeb liidule kahju iga avaldusega. Me ei taha teda tagasi Eestisse. Las ta jääb sinna Euroopa välisteenistust seestpoolt õõnestama. Mida rohkem ta seal “edu” saavutab, seda aeglasemalt liigub föderaalne auruvedur edasi.
Eesti peab sellest olukorrast maksimumi võtma: kaitsma vetoõigust, tõstma esile rahvuslikke huve ja näitama, et suurriikide direktoorium ei saa väikeriike igavesti dikteerida. Kaja on selles mängus meie parim liitlane – ta ise lihtsalt ei tea seda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.06.2026