Vahel on kahju noorematest põlvkondadest, kes ei tea enam, mis toimus Nõukogude Liidus, ja seetõttu pole neil võimalik tõmmata paralleele tänase päevaga. Vanematele põlvkondadele on praegu toimuv deja vu.
Nõukogude aja lõpus hirmutati meid kõigepealt neutronpommiga, mis erinevalt aatompommist pidi tapma ainult inimesed ja säästma materiaalsed väärtused. Hiroshimast ja Nagasakist küllastumiseni kuulnud nõukogude inimestele oli see lisalaks hirmu “rahvusvahelise imperialismi” ees, lisaks korraldati tollal ka varjumisharjutusi. Sõjahüsteeria oli nagu tänagi olemas.
1980. aastatel algas hirmutamine osooniaukudega pooluste kohal, kus Maad Päikese ultraviolettkiirguse eest kaitsev osoonikiht pidi nii hõrenema, et kiirgus pääseb läbi elu hävitama. Tollal olid inimesed ikka väga hirmunud, samamoodi nagu tänased noored Maa ülekuumenemise ees. Nüüd räägitakse osooniaukudest väga harva.
Inimesi hirmutati ka AIDS-iga, mille tagajärjel tõmbasid paljud kokku intiimsuhtlust. See oli ja on ohtlik viirus, aga ülemaailmselt hävitavaks ta siiski ei kujunenud. Ja kas me oleme mõelnud tagantjärele koroonale – kui too ilmus, oli paanika missugune, aga praegu põetakse koroonat nagu grippigi. Kas see paanika oli teadlikult tekitatud, et testida ühiskonna kontrollimist?
Praegune kliimapaanika sarnaneb osooniaukude hüsteeriaga – jällegi kardavad noored eladagi, rääkimata laste saamisest. Päris kindlasti on Maa kliima muutunud, aga kas see ikka on ainult inimtekkeline, või on looduslik ja kosmiline, nagu see on Maa ajaloos alati olnud? Ja kas kliimakatastroofi ennustus pole mitte järjekordne jamps?
Möödunud sajandi lõpus kuulutasid mitu ususekti maailmalõppu, korraldades oma jüngrite massienesetappe. (Eba)teadus on apokalüpsist kuulutanud neist kordades rohkem. Igaüks võib guugeldada või AI-l seda teha lasta, aga viimased 50 aastat on täis valeennustusi – nii näiteks on lausa teaduslikult väidetud, et teatud ajaks peaks nafta otsas olema või polaarmütsid sulanud olema (pilt all), kuid selleks antud daatumid on juba ammu möödas, midagi aga pole juhtunud. Viimati lubas Greta Thunberg hukku lausa kuude lõikes.
Nõukogude kooli geograafiast on meeles see, et Eesti kliima on paraskontinentaalne, aga on muutumas merelisemaks ehk talved pidid muutuma soojemaks ja suved jahedamaks. Praegu see justkui toimubki. Ja vanemad põlvkonnad on küllaga näinud palavaid suvesid, kuid alles nüüd on need muudetud maailmalõpu ennustuseks. Neil päevil Eestis olnud temperatuurid on normaalne suveilm, mitte “kuumalaine”.
Kui vaadata Eesti aastaaegu, siis tegelikult pole meil häda midagi, elame kõik üle. Saharas on hullem, seal tõuseb päevasoe üle 50 kraadi, aga öösel on kohati külmakraadid. Eesti on igati elatav, kui asju ilma hüsteeriata võtta. Eelmine talv oli taas korraliku külmaga. Palavaid ilmu on suvel ehk kokku kuu jagu, need elame üle. Eesti on endiselt elamiseks hea koht ja ilmselt on nii mujalgi. Kaks kuud veel ja ka Lõuna-Euroopas saab kuum aeg läbi.
Kui inimesed harvades kuumalainetes surevadki, siis ehk hoopis seetõttu, et oleme kaasaegses ülilinnastunud maailmas hoopis ise haprama tervisega, seda tervist lõhuvadki muuhulgas ka kõik need hirmu(tamise)d ja ärevused.
Ehk võtaksime siin Eestis hüsteeria maha ja elaksime siin ja praegu, ning küll me näeme, et elu on täiesti elatav. Kõik need katastroofiennustused on seetõttu, et keegi tahab meie hirmus elamist, meie negatiivsust, meie allumist “vastuabinõudele” – ärgem valmistagem neile headmeelt, lastes ennast ära lollitada.
Jüri Kukk, toimetaja
