1990. aastatel ja 2000. esimesel kümnendil räägiti palju liiale läinud edukultusest Eestis, eriti pärast taasiseseisvumist, mil “pooled eestlastest olid turva-, teine pool ärimehed”. See tabas negatiivselt just mehi, praeguse sajandi alguses lahkus palju ületöötanud ettevõtjaid, peamiselt südameprobleemidega. Need, kes ellu jäid, koolevad nüüd vähki ja teistesse pikema vinnaga haigustesse.
Nüüd “on aeg” naiste käes. Juba mõnda aega räägitakse sellest, et naised peavad üha rohkem ametikohti hõlvama, neid on rohkem vaja ettevõtlusesse, firmade juhatustes tuleb tekitada “triibulised nimekirjad”, naised tuleb viia poliitikasse jne… Kas keegi usub, et uus feministlik edukultus ei hakka naisi niitma? “Vaimne tervis” on juba väga kõva teema…
On väheusutav, et naiste karjerism hakkab leebem olema kui 1990. aastate meeste oma. Naised võib ju sooliste nimekirjadega igale elualale vedada (mis jätab õhku küsimuse, et kas nad said sinna soo või kompetentsi pärast), kuid seal tekib naiste omavaheline konkurents. Väidetavalt oli ka Kaja Kallasel oma praeguse ametikoha pärast kõva konkurents teiste Euroopa riikide naispoliitikutega.
Juttude järgi olevat naised meestest empaatilised, aga karjääriredelil peavad nemadki küünte ja hammaste abil edasi minema, muidu jõuab keegi ette. Karjäärinaine valib pideva võitluse, kus tal tuleb teiste naistega edutamise pärast võidelda. See on karm maailm ja pole alust arvata, et naiste seas see vähem kurnav on. Karjäär on, soe ametikoht on, palk on, aga ollakse ka kogu aeg rindel.
Üks asi, millest aga ei taheta rääkida, on see, et kõik naised ei pääse marjamaale, osa peab jääma ka karjamaale, ka siis, kui nad mehed üldse ühiskonna juhtimisest välja tõrjuvad. Kui vaadata Ameerika ja Kanada mängufilme noorte naiste karjäärivõitlustest, siis peategelane saab küll juhtivkoha, aga tema sõbrannad jäävad endiselt karmi naisülemuse alla sõnakuulelikeks ametnikeks. Enamik naisi jääbki alluvateks, mitte ei tõuse juhtideks. Nagu meestegi puhul, tekib eliit. Ja naised pole head ülemused, sealhulgas teistele naistele, eriti kui nad loovad meeskonnas kohustusliku positiivsuse õhkkonna.
Eesti võimunaised sukelduvad pea ees sohu samamoodi nagu mehedki, ka naispoliitikud meil võimu juures oma vigade, eksimuste ja valearvestuste eestvastutust ei võta, nagu on tõestanud Kaja Kallas, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus ja paljud teised. Naised võiks ju ometi proovida meestest erineda sellega, et kui miski valesti läks, siis seda ka tunnistada ja vastutus võtta, aga selles on nad samasugused nagu mehed. Feministlikud võimunaised on kohati isegi hullemad, neist jääb mustem maa järele, nagu on tõestanud Liisa Pakosta ja Kristina Kallas.
See võib olla vaieldav, aga naised võivad tööalases läbipõlemises nõrgemad olla. Igatahes on Hanah Lahe, Zuzu Izmailova, Sveta Grigorjeva ja teised sellised otse või kaude tunnistanud vaimse tervise viperusi. Karjäärinaised on kogu aeg barrikaadidel, töötavad sageli 24/7 ja siis on õhtul paar klaasi veini kosutav. Kuni kogus tõuseb paari pudelini.
Karjäärinaiste kindel eluliin on see, et nad ei taha lapsi, sageli hoiduvad suhtest ja elavad tööle. Seega pole neil ka tuge lähedastelt, sõbrannad ei asenda kõike. Paljud edukad karjäärinaised võivad pensionieani jõudes avastada, et jõukus, positsioon ja prestiiž on küll olemas, aga ollakse üksikud ja õõnsa hingega. Ja kui lapsi ei ole ning sõbrannad on endavanused, kujuneb elusügis üsna nukraks.
Aga ennekõike tuleb elada karjäärimaailmas, mis ongi nagu rindel olek. Võib hästi minna ja võib ka mitte, karjäär ongi esiletõus ja sageli ka põrumine, pinged on suured, puhkamiseks pole aega, kuklasse hingavad üha nooremad konkurendid… Esialgne ilus elu muutub varsti kurnavaks, töönarkomaanidel aga on üldjuhul vähe aega ja ettevõtmist põhjalikuks lõõgastumiseks.
Pole veel teada, millistesse haigustesse hakkavad surema karjäärinaised, aga kindel on, et see hakkab sagenema – räägitakse ju üha rohkem vaimse tervise probleemidest. Naised võtavad kõike rohkem südamesse, neid mõjutab halvavalt üha tugevnev kliimahüsteeria, eriti noori naisi, sõjapinged ning lõpuks ka sooideoloogia – kas ma olen ikka õigest soost, järsku peaksin olema mingi paljudest genderitest jne…
Laias laastus hakkab edukultus taas ühiskonda laastama, aga sedapuhku naisi. Kuulutas ju ka Kaja kallas, et naised polevat “jalgadega sünnitusmasinad” – kuid nüüd võivad nad muutuda eredalt säravateks, kuid kiiresti kustuvateks tähtedeks.
Uued Uudised