Kui ameeriklased teevad kummalisi seadusi, siis teevad nad neid vähemalt suurejooneliselt. San Francisco vanades linnaseadustes seisab must valgel: elevandiga tohib Market Streetil jalutada ainult siis, kui loom on rihma otsas. Floridas pead sa aga oma elevandi parkimisautomaadi külge sidudes maksma täpselt sama palju parkimistasu kui suure maasturi eest.
Geniaalne! See on seadusandlus, millest tavaline inimene aru saab. Kui keegi peaks otsustama neljatonnise paksunahalise keset Tallinna vanalinna lahti päästa, oleks õiguskaitseorganitel pilt kohe selge. Seaduserikkujat on kaugele näha. Ei mingit vaidlust ega pikka menetlust. Tõmba joonlaud taskust välja ja tee trahvi, sest elevandil puudub nõuetekohane kaelarihm ja helkur!
Aga mis teeb Euroopa Liit? Euroopa Liit ei tegele elevantidega. Ei, Brüsseli säravates klaaspaleedes istuvad eurokraadid, kelle silmaring piirdub salatikausi ja euroalusega, ning nemad on võtnud oma elueesmärgiks päästa maailm… kõverate kurkide käest.
Mõelge sellele intellektuaalsele pingutusele, mis kulus Komisjoni määruse nr 2257/94 väljatöötamiseks. Terved meeskonnad ülikonnastatud ametnikke, kelle palga me kõik kinni maksame, vaidlesid nädalate viisi selle üle, mitu millimeetrit tohib üks “Ekstra” klassi kurk iga kümne sentimeetri kohta vasakule või paremale kalduda. Sest jumal hoia selle eest, kui Euroopa kodanik peaks hambad sisse lööma kurgile, mis meenutab geomeetriliselt bumerangi! See oleks ju ühtse turu kokkukukkumine!
Ja kui kurgisõda pärast aastatepikkust avalikku naerualuseks olemist lõpuks lõpetati, leiti uus vaenlane: ülesuitsutatud sealiha. Meie, eestlased, oleme sajandeid liha suitsutanud nii, nagu vanaisad õpetasid – puuhalgude ja paksu suitsuga. Aga ei, Brüsseli laborites avastati, et traditsiooniline maasuitsusink sisaldab polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke. Tõlkepöördes: see maitseb liiga hästi ja on liiga tõeline, et olla euroopalik. Tuli hakata mõõtma suitsu koostist, kehtestama piirnorme ja hirmutama talunikke, kelle ainus kuritegu oli soov teha head süüa.
See ongi Euroopa Liidu ja Ameerika õigussüsteemi fundamentaalne vahe. Ameerika teeb seaduse igaks juhuks, kui keegi peaks reaalselt elevandiga linna peale kondama sattuma. See on absurdne, aga kahjutu. Euroopa Liit loob aga bürokraatliku masinavärgi, mis hakkab reguleerima asju, mis on toiminud sajandeid ilma ühegi direktiivita. Me reguleerime tolmuimeja mootori võimsust, keelame kuivatatud ploomide pakendile kirjutada, et need soodustavad seedimist (sest teaduslik tõendusmaterjal olevat puudulik – proovigu ametnikud ise kilo ploome ära süüa ja vaadaku, mis saab!), ning mõõdame banaanide kumerust.
Võib-olla peaks Eesti võtma initsiatiivi ja esitama järgmisel Euroopa Ülemkogul ettepaneku: asendame kõik toiduhügieeni ja köögiviljade kumeruse direktiivid üheainsa, ameerikaliku elevandiseadusega.
Kujutage ette seda kergendust. PRIA ametnikud ei peaks enam mööda Lõuna-Eesti talusid käima, et kontrollida, kas suitsusauna korsten vastab eurostandarditele. Selle asemel kontrollitaks lihtsalt, kas Võru vahel jalutab mõni elevant ilma rihmata. Kuna elevante meil teatavasti tänavatel väga tihti ei kohta, oleks bürokraatidel käed tööst vabad, talunike närvid puhkaksid ja kurgid võiksid kasvada täpselt nii kõveraks, kui loodus neil seda teha lubab.
Aga paraku Brüsselis elevante ei tunta. Seal tuntakse ainult paberit. Ja paber, nagu me teame, kannatab kõike – isegi seda, kui banaan on seaduse silmis liiga “ebanormaalselt” kõver.
Rainis Lipstok