“Nähtamatudloomad” ja “loomuslased” võitlevad küll puurikanade eest, kuid kotkaid nad päästma ei kipu, sest nende lindude tapmine on riiklik poliitika.
Riik sõidab tuuleparkidega üle inimestest, kelle vaimne ja füüsiline tervis pannakse ohtu, aga loodusele ta lausa sülitab – suur osa tuuleparke rajatakse piki läänerannikut kulgevatele lindude rändeteedele.
Postimees kirjutab, et kotkaklubisse jõudnud info ja leidude alusel on Eesti tuuliktes hukkunud 12 kotkast: 9 merikotkast (Aulepa 3, Varbla 2, Virtsu 2, Esivere 2), 2 väike-konnakotkast ja üks kalakotkas (viimased Saarde tuulepargis). Lisaks fotod vigastatud linnust, kellel läks tiivaots koos luudega, samuti Aulepa tuulepargis. See lind pesitses tuulepargist kaugusel.
Kuna hukkunud linde ei otsita spetsiaalselt, vaid need on leiud, siis võib eeldada, et hukkunud kotkaste arv on kõvasti suurem.
Kotkad pole ainsad linnud, kes hukkuvad, tuuleparkides hekseldatakse läbi kõik liigid. Mullu sügisel liikus sotsiaalmeedias video sellest, kuidas sookurgede rändeparv viskles, olles sattunud labade vahele. Tuulikute erinevad häiretegurid mõjutavad ka lindude orienteerumist rände ajal. Kannatab ka muu loodus, sealhulgas mereelustik meretuuleparkide puhul.
Sotsiaalmeedias kirjutab EKRE poliitik Helle-Moonika Helme: “Ka Eestis olevad needsamadki vähesed tuulikud juba hakivad meie kaitsealuseid merikotkaid. Selle eest on algusest peale hoiatatud. Kas on kuulda võetud? Ei.
Rammitakse oma tuulikuid aga muudkui edasi, sest mingitel ärimeestel on vaja oma raha kätte saada. Ükskõik mis hinnaga.
Aga kõik need mõttetult kaotatud elud, vigastatud lindude piinad jäävad teie südametunnistusele ja karma tabab teid selle eest lõpuks viisil või teisel. Ja kõiki teie abilisi valdades, teie kommunikatsiooniinimesi, kõiki neid riigiametnikke kliima- ja rahandusministeeriumis. Kõiki, kes on oma hinge ära müünud.
Ärge tehke seda!”
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest kirjutab samuti sotsiaalmeedias: “Postimehes ilmunud artiklis ütleb tuntud linnuteadlane Leho Luigujõe välja midagi, mis peaks olema täielik talupojatarkus: hiidtuulikud tuleks ehitada linnade ja tööstusalade külje alla, mitte aga puutumata loodusesse ja metsadesse. Karudel ja kotkastel pole elektrit vaja, seda vajavad inimesed ja tööstus – tootkem siis seal, kus tarbitakse!
Loogiline, eks? Kuid meil käivad asjad risti vastupidi.
Eestis asub keskmiselt 75% planeeritavast tuuletööstusest metsamaal, kusjuures mitmes vallas on see näitaja üle 90%. Lisaks kattuvad paljud kavandatavad tuulealad rohekoridoride ja rohelise võrgustiku aladega. Mitmed arendused on planeeritud 100% rohevõrgustiku tuumalasse, mis läheb vastuollu rohevõrgustiku olemuse ja mõttega. Me räägime küll rohepöördest, kuid samal ajal kavandame tööstust aladele, mille eesmärk peaks olema elupaikade sidususe, elustiku liikumisvõimaluste ja ökosüsteemide toimimise hoidmine.
Miks see nii on? Üheks põhjuseks on tõenäoliselt see, et Tallinna ümbrus on saanud sisuliselt riikliku vetoõiguse.
Möödunud aastal tehti valitsusele ettepanek algatada riiklik eriplaneering, et uurida hiigeltuulikute rajamist Tallinna rannikule ja ümbrusesse (Viimsi, Kakumäe, Tabasalu, Paljassaare). Loogika oli täpselt sama, mida täna rõhutab ornitoloog: rannikul on tuulisem, suur tarbimine ja alajaamad on vahetus läheduses ning sisemaa metsad säästetakse tuuletööstuse koormusest.
Kuid minister Erkki Keldo ütles sellele ideele kategoorilise “ei”. Viidati keskkonnale, riigikaitsele ja sellele, et mereala planeering ei näe Tallinna lahe ümbruses tuuleenergeetikat ette.
Ja siit koorubki välja ilmekas topeltstandard: Tallinna ümbrus on riiklikult kaitstud. Seal, kus mängus on pealinna vaated, kehtestab valitsus kiirelt veto, sest tuulikud ei sobitu sealse “keskkonnaga”.
Ülejäänud Eesti loodus ja metsad paistavad aga olevat märksa leebemate piirangutega arendusalad. Seal, kus kaalul on maainimese kodurahu, rohevõrgustiku tuumalad, karud ja kotkad, ei ole keskkond enam sama määrav takistus. Seal kehtestatakse “leevendusmeetmed” ja sõidetakse loodusest ja inimesest teerulliga üle.
Ornitoloogid soovitavad suunata tuuletööstust tarbimise lähedale, et säästa toimivaid ökosüsteeme. Ometi näitavad otsused vastupidist suunda. Reaalsus on see, et metsades elavatel kaitsealustel liikidel puudub hääleõigus ja praeguse poliitika tulemusel kaalub arendusmugavus üles sisemaa elukeskkonna väärtuse.”