Eesti on jõudnud punkti, kus valitsuse avaldused ja tavalise maksumaksja argipäev on teineteisest täielikult lahutatud. Hiljutine NATO tippkohtumine Ankaras tõi selle lõhe eriti valusalt esile.
Peaminister Kristen Michal esineb välismaal uhkete lubadustega Eesti kaitsekulude tõstmisest ligi 7 protsendini sisemajanduse koguproduktist ehk SKP-st. Lausega “Sõbrad, kui teil on viis, siis meil on seitse, palun pange juurde” üritatakse maailma suurpoliitikas näidata eeskuju, kuid kodumaal mõjub see kergemeelse raamatupidamisliku trikina.
Selle poliitilise poosi taga laiub reaalsus, kus Eesti eelarve on sügavas miinuses ja elanike toimetulek pikaleveninud majanduslanguse tõttu kriitilises seisus. Valitsus püüab jätta muljet, et need miljardid ilmuvad kusagilt iseenesest. Tegelikult võetakse see raha otse inimeste taskust – uute maksutõusude, tõusva käibemaksu ja laiapõhjalise julgeolekumaksu kaudu. Samal ajal, kui riik võtab investeeringuteks uusi laene ja tõstab maksumäärasid, kärbitakse elutähtsate valdkondade eelarveid.
Reaalne elu tänavatel räägib hoopis teist keelt kui Stenbocki maja pressiteated. Tervishoiukriis süveneb, kuna Tervisekassa defitsiit kasvab ja ravijärjekorrad pikenevad, muutes arstiabi kättesaadavuse üha halvemaks. Inimesed maksavad makse, kuid reaalse abi vajadusel põrkuvad kuudepikkuste ooteaegade vastu. Samal ajal süvendavad õpetajate palgaprobleemid ja riigi suutmatus haridusse panustada haridussektori põuda koolides.
Koolijuhtidel on üha raskem leida kvalifitseeritud kaadrit, sest pakutav tasu ei võimalda elementaarset äraelamist. Sotsiaalset ebastabiilsust süvendab veelgi päästjate ja politseinike tegevuskulude kärpimine, mis vähendab otseselt elanike igapäevast turvatunnet. Need siseturvalisuse arvelt tehtavad kokkuhoiukohad maksavad end kätte siis, kui abi ei jõua õigel ajal kohale.
Lisaks sellele on majanduseksperdid ja ettevõtjad korduvalt hoiatanud, et riigi liigne kulutamine ja maksud lämmatavad ettevõtlust, hävitavad Eesti ettevõtete konkurentsivõime, peletavad välisinvestoreid ning pidurdavad majanduse taastumist.
Kõige küünilisemalt mõjub selle foonil peaministri viitamine riiklikule avaliku arvamuse uuringule, kus väidetakse, et ligi 70 protsenti elanikest on oma eluga rahul või tulevad majanduslikult toime. Kust võetakse selline moonutatud statistika olukorras, kus inimestel pole raha baasvajaduste katmiseks?
Selline numbritega manipuleerimine näitab täielikku reaalsustaju kaotust. Kui riiklikult tellitud küsitlused maalivad paberil ilusat pilti, siis teised sõltumatud uuringud näitavad karmi tõde: peaministri isiklik toetus on kukkunud ajaloolisele madalpunktile, kõigest 4 protsendi peale.
Valitsus on asendanud reaalse majanduspoliitika loosungite ja välismaiste suurklubide ees kekutamisega. Kui riigi füüsilise ellujäämise ettekäändel hävitatakse selle sees elava rahva majanduslik elujõud ja baasvajadused, tekib küsimus – kellele me seda tühjaks pigistatud riiki lõpuks hoiame? Stenbocki paksude müüride vahelt tulevad otsused ei tohiks ignoreerida seda reaalset Eesti elu, mis on hääbumas.
Rainis Lipstok