Jah, on. Ja kas Eestis on ajakirjanduslik vabadus? Ei ole, sest suured, maksumüüride taha peitunud väljaandjad suruvad valitsuse ideoloogiat peale.
Kui asjadele otse ja ausalt otsa vaadata, siis tekibki valus küsimus: mis meid siis üldse Venemaaga eristab? Sealne masinavärk töötab sarnaselt, kuid meil tehakse seda lihtsalt peenema loori all, lootes, et keegi ei märka.
Toon siinkohal täiesti konkreetse näite elust enesest. Peaminister ütles avalikult välja, et Eesti eluga on rahul 70% eestlastest. Samal ajal on aga tema enda toetusprotsent kõigest 4% ja kogu valitsuse toetus kokku mingi haledalt väike 13%.
Siinkohal tekib igal mõtleval inimesel küsimus: kust kurat tuli see 70% rahulolevaid eestlasi? Kui riigis oleks päriselt 70% rahulolevaid elanikke, siis miks peaministri enda toetus on see närune 4% ja kogu valitsuse oma kokku 13%? Kus on siin loogika? Puht loogika ja tavaline matemaatika ei anna siin lihtsalt õiget tehet kokku. Numbrid ei klapi, reaalsus ei klapi, aga trummipõrin meedias jätkub.
Selliste absurdsete kääride juures tekib paratamatult küsimus: kes selliseid küsitlusi tellib ja kes on need vastajad? Kes on need salapärased inimesed, kes elavad justkui täielikus roosas mullis, samal ajal kui ülejäänud ühiskond ägab maksutõusude ja hinnatõusu all?
Kas küsitluste tellijaks on valitsusmeelsed ringkonnad, kes vajavad lihtsalt ilusat graafikut, millega oma tooli õigustada? Ja kes on need vastajad – kas küsitletakse ainult mingeid kindlaid, kitsaid huvigruppe või joonistatakse need numbrid otse laua taga valmis, et rahvale puru silma ajada?
Sama näotu lugu on ka meie suurte meediaväljaannetega. Kui võtta aega ja kuulata välispoliitikute originaalintervjuusid ning võrrelda seda sellega, mis meile kodus ette söödetakse, on pilt masendav. Eesti suurematesse väljaannetesse ilmub uudisnupp, kus räägitakse üldse aiaaugust, mitte aga konkreetse inimese päris juttu. Vahe on lihtsalt selles, et välispoliitikud räägivad teist keelt, mitte eesti keelt. Sellele võõrkeelsusele ja inimeste usaldusele mängitaksegi – loodetakse, et keegi ei hakka algallikaid kontrollima ning tõde saab vabalt väänata valitsejatele sobivasse suunda.
Kui vaadata seda, mida valitsev valitsus mingite suvaliste tabelitega läbi meedia meile ette kannab, ja milline on inimeste päris elu, siis laiub seal vahel kardinaalne erinevus. Valitsuse ja peavoolumeedia esituses oleks nagu kõik kõige paremas korras. Kõik toimiks justkui ideaalselt, aga seda ainult ühel tingimusel – kui lahtiste silmadega ringi ei käiks.
Niipea kui inimene teeb silmad lahti, vaatab oma tühjenevat rahakotti, suletavaid maakoole, hääbuvat maaelu ja üha uusi makse, kaob meediapilt nagu udu. See suvaliste tabelitega vehkimine, tellitud küsitluste tulemustega manipuleerimine ja päriselu eitamine ongi propaganda selle kõige ehedamal kujul.
Kus on siis see Eesti niinimetatud sõltumatu ajakirjandus, millest meile nii kõvasti räägitakse? Seda ju lihtsalt pole. On vaid võimu hääletorud, kes kaitsevad oma maksumüüride taga ametlikku narratiivi ja keelduvad nägemast seda, kuidas tavaline Eesti inimene tegelikult elab.
Rainis Lipstok
Samal teemal: Delfi rikub põhiseadust ja piirab sõnavabadust