Euroopa Liidu uue pikaajalise eelarve (2028–2034) läbirääkimised on toonud taas pinnale topeltstandardid ja struktuurse ebaõigluse, mis EL-i rohepöörde reegleid tegelikult suunavad.
Itaalia on asunud jõuliselt vastu Euroopa Komisjoni plaanile siduda kogu eelarve range DNSH-põhimõttega (Do No Significant Harm), mis ähvardab jätta investeeringutest ilma Euroopa raske- ja töötleva tööstuse.
Selle debati taustal joonistub selgelt välja Põhjamaade ja teiste rikaste rannikuriikide silmakirjalikkus. Rangemaid rohereegleid nõuavad häälekalt just need, kes on ajalooliselt aastakümneid planeedi reostamise, nafta ja gaasi ammutamise toel oma heaolu üles ehitanud. Kuid tänane süsinikukaubanduse ja CO2-maksustamise süsteem premeerib neid uue boonuse – geograafilise eelisega.
𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐨𝐧 𝐬ü𝐬𝐭𝐞𝐞𝐦 𝐞𝐛𝐚õ𝐢𝐠𝐥𝐚𝐧𝐞?
Geoloogiline monopol: CO2 jäädavaks ja turvaliseks ladustamiseks (CCS) ei sobi tavalised tühjad maismaakaevandused, vaid vaja on sügavaid soolaseid põhjaveekihte ning ammendunud nafta- ja gaasimaardlaid. See tähendab, et lõviosa (ligi 50–60%) Euroopa hoiustamismahust on koondunud EL-i välise Norra avamerehoidlatesse, ning EL-i siseselt on tohutu eelis Madalmaadel ja Taanil, kellel on ligipääs Põhjamere tühjadele gaasiväljadele.
Raha voolab tagasi rikastele: riigid, kus selliseid spetsiifilisi rannikuäärseid geoloogilisi struktuure pole, on sunnitud maksma astronoomilisi CO2-kvoote ja seejärel maksma uuesti miljoneid samadele Põhjamere riikidele (nt Norra projekt Northern Lights), et oma süsinikku sinna transportida ja ladustada.
Geograafiline lõks: kui Lõuna- ja Ida-Euroopa tööstuspiirkondadel puudub kohapealne võimekus ja geoloogia miljonite tonnide CO2 maa alla pumpamiseks, tähendab eurotoetuste kraanide sulgemine rasketööstuse (nt tsemenditootmise) hääbumist.
Tulemuseks on topeltstandard: rikkad riigid saavad näidata end “rohelistena”, sest neil on raha ja unikaalne geoloogia CO2 matmiseks, samal ajal kui ülejäänud Euroopa tööstus surutakse reeglitega nurka. Kui EL-i eelarve välistab toetused rasketööstuse moderniseerimiseks, ei kao CO2 heide maailmast kuhugi – tootmine kolib lihtsalt Euroopast välja kolmandatesse riikidesse, kus puuduvad igasugused keskkonnanõuded (süsinikuleke).
Itaalia ja mitmete tööstusliitude vastuseis näitab, et praegusel kujul on rohepööre muutumas geograafilise eelisega, silmakirjalike riikide finantseerimiseks ühise rahakoti arvelt.
Keskkonnasäästlikkus peab tähendama tööstuse tegelikku ja õiglast toetamist, mitte regioonide ebavõrdsuse süvendamist.
Urmas Maranik, sotsiaalmeedia