See on pehmelt öeldes ebareaalne, kuid kahjuks Eesti karm argipäev. Meie riigis arvutatakse elatusmiinimumi ikka veel 2005. aasta metoodika järgi, võttes baasiks suisa 2004. aasta elutingimused ja ostukorvi. Tulemuseks on naeruväärne ja elukauge 361 eurot kuus.
Sotsiaalministeerium on uut metoodikat suutnud „ette valmistada“ juba üheksa aastat. See pole pelgalt bürokraatlik venimine, see on sotsiaalsüsteemi teadlik halvamine abivajajate arvelt.
Kogu selle tragikomöödia taustal torkab silma riigijuhtide ja ametnike jahmatav kahepalgelisus. Kui tegemist on kõrgemate riigiteenistujate, poliitikute ja ministeeriumiametnike endi palkadega, leitakse kiiresti mugavad automaatsed indeksid ja täpsed Exceli-tabelid. Kui aga jutt läheb ühiskonna kõige haavatavamale osale, muutub süsteem järsku saamatuks ja kohmakaks.
Selline põhjendus on lausa sulaselge küünilisus. Riik tunnistab avalikult, et teab, kui lootusetult ajale jalgu jäänud praegune toetuste süsteem on, kuid hoiab seda meelega kunstlikult madalal, et mitte maksta inimestele inimväärseks äraelamiseks vajalikku raha. 2004. aasta ja praeguse aja ostukorve, energiahindu ning eluasemekulusid ei anna isegi võrrelda. Sundida inimesi toime tulema süsteemis, mis põhineb euroeelsel ajaloolisel mälestusel, on kodanike mõnitamine.
See kõik on läinud juba ammu üle igasuguse piiri. Riik ei saa endale lubada vabandust, et sotsiaalsüsteemi uuendamine on keeruline, kui samal ajal suudetakse luua üha uusi makse ja tõsta maksumäärasid sekunditega. Kui sotsiaalministeerium ja valitsus ei suuda tagada elementaarset sotsiaalset õiglust ega suuda ajakohastada elatusmiinimumi, siis tekib küsimus, mille eest me neile ametnikele üldse palka maksame.
Lõputu venitamistaktika ja mugavustsoonis istumine vaid süvendab ühiskondlikku lõhet, näidates, et riigi huvi reaalse vaesuse leevendamise vastu on kahanenud pelgalt bürokraatlikuks formaalsuseks.
Rainis Lipstok