Meie riik on üles ehitatud valedele alustele, see ei ole aus ja inimlikult sõbralik ja võrdne ühiskond.
Meil on üles ehitatud riigisüsteem, mis on rajatud ahnusele ja isekusele, ning vastastikusele röövimisele.
Riigil peaks olema eetiline alus, meil ei ole seda.
Riik peaks olema rajatud vastastikusele teenimisele, sest inimene vajab kogukonda, ta ei saa üksi hakkama, ja mida aeg edasi, seda vähem suudab ta ise, üksi hakkama saada, seda sõltuvam ta on teistest inimestest.
Ja omavahelistes suhetes peaks valitsema vastastikune lugupidamine.
Meie valitsejad räägivad mingitest lberaalsetest väärtustest – aga keegi ei ole neid otseselt nimetanud või kirjeldanud. Need ei ole endastmõistetavad, nagu seda on klassikalised väärtused, mis on juba sajandeid meie kultuuri aluseks olnud.
Avatud, suletud, salliv, sallimatu – need ei ole väärtused, need on omadussõnad, väljendavad mingit olekut, mitte väärtust. Uks võib olla kas lahti või kinni, salliv või sallimatu saab olla millegi, kas kasuliku või kahjuliku suhtes, üleüldist sallivust või sallimatust ei ole olemas. Sallivus kahjuliku ärritaja suhtes on ju organismile kahjulik, sallimatus aga on lausa hädavajalik.
Järelikult ei saa avatus ja sallivus kohe kuidagi olla mingid ühiskondlikud väärtused, ja sallimatus ei saa olla hukkamõistetav pahe. Liberaalide loosungid on kõik valed.
Kõikide inimeste võrdsus ja võrdne kohtlemine on kahtlemata väärtused, aga meil ei ole ju kumbagi. Liberaal kohtleb “võrdselt” ainult ennast ja oma mõttekaaslast, oma sekti liiget, oma ideoloogilist liitlast või kuulekat orjahinge, teised on tema meelest temast allpool, teisel pool, neid ei ole vaja, me isegi ei tohi neid võrdselt kohelda.
Ministrite rolle esitavad tegelased loevad ette sõnad, mis nende poliitilises demagoogias on oma tegeliku tähenduse kaotanud või mõisteliselt lausa vastupidiseks muutunud.
Nad ju käituvad nagu fanaatilised sektandid! Liberalism on tänapäeval mandunud kitsarinnaliseks ja tigedaks ususektiks, mis nõuab, et kõik inimesed peavad nende tahtmist tegema.
Sektantide mõtlemine on nagu mingi raami sisse surutud foto, nad ei näe ega kuule ega ammugi mõista mitte midagi, mis sellest raamist väljaspool on.
Nad on nagu programmeeritud robotid, sa võid neile seletada lõpmatuseni, ei saa nad tuhkagi aru, ikka alustavad oma sekti programmi ettelaulmist. Nad ei tunnista mingit dialoogi, nende kõne on peaaegu sõnasõnalt korratav monoloog, millele keegi ei tohi vastu vaielda, iga kriitiline või aus märkus tembeldatakse vihakõneks ja sallimatuseks. Või Kremli jutupunktideks.
Tegelikult käib nii üks kui teine täpselt nende endi monoloogide kohta. Just nende kurjad nõudmised ja halvustav hinnang teiste kohta on tõeline sallimatu vihakõne. Ja jutupunkte jagavad nemad ise, konservatiividel ei ole mingeid jutupunkte.
Isekus, egoism, ülbus, teistsuguse maailmavaatega inimeste halvustamine ja laimamine (foobid, tagurlased, vihakõne), valetamine, võimuiha, agressiivsus, vägivald, avalik uhkustamine oma suguelu üle, sallimatus, viha õhutamine ühiskonnas – need ei ole inimõigused!
Kõik inimõigused on meil kõigile võrdselt kättesaadavad, ei ole miski keelatud mingitele vähemustele. Ka maailmavaade peab olema võrdselt koheldav, nagu nõutakse võrdsust oma „sättumusele“ – konservatiiv ei ole millegi poolest liberaalist halvem. Ja ta ei suru oma isiklike veidruste tunnustamist tervele ühiskonnale peale.
Ühiskonnas elades tuleb arvestada selles kehtivate reeglitega, rahvusliku kultuuriga. Agressiivsetel kultuurianarhistidel ei ole mingit õigust nõuda endale mingit erilist kohtlemist. Nad ei ole ju invaliidid? Või liberaalide meelest on?
Malle Pärn