Suurbritannia, kunagine demokraatia kants, on loobunud poliitilisest diskussioonist. Vana parlamenditraditsioon on asendunud vihakõne ja verise laamendamisega. Need, kes julgevad massiimmigratsiooni ja vägistamisjõuke kritiseerida, satuvad ähvarduste, jälitamise ja mõrvade ohvriks. Isehakanud hukkajatena esinevad nii islamiäärmuslased kui ka vasakäärmuslased ning nende taga seisab immigratsioonimeelne valitsuseliit, kes ei talu alternatiivi.
Ann Widdecombe, Reform UK immigratsiooni kõneisik, tapeti juulis 2026. Ta rääkis avalikult vägistamisjõukudest, hotellidesse paigutatud illegaalidest ja kultuurilisest asendusest. Tema tapmine sobitub mustrisse. David Amess, konservatiiv, langes islamisti noa alla. Jo Coxi tapmine paremäärmuslase poolt oli erand, mida meedia ikka esile toob, et varjata peamist suunda: immigratsioonikriitikute vaigistamist toore jõuga.
Miks neile ei meeldi immigratsiooni- ja vägistamisjõukude vastased? Liberaalide argumendid on tuntud: „Immigratsioon toob majanduskasvu ja täidab töökohad, mida britid ei taha teha.“ „Mitmekesisus on meie tugevus.“ „Meil on vananev rahvastik, vaja on noori töötajaid.“ „Vastuseis immigratsioonile on rassism ja ksenofoobia.“ „Grooming-jõugud on vaid üksikjuhtumid, süüdi on integratsiooni ebaõnnestumine, mitte islam või massiimmigratsioon.“
Need loosungid on ammendunud. Kui Reform UK või konservatiivid toovad välja Rotherhami, Rochdale’i ja teised tuhandete ohvritega skandaalid, vastatakse mitte argumentidega, vaid ähvarduste, doksingu ja politsei ressursi suunamisega „paremäärmusluse“ vastu. Doksing (inglise keelest doxxing) on eraelu puutumatust rikkuv tegu, mille käigus avaldatakse internetis kellegi isiklikke andmeid ilma selle inimese nõusolekuta: kodune aadress, telefoninumber, töökoht ja amet, pere liikmete nimed ja andmed, aga ka fotod, sõidukite numbrid, harjumused jne.
Eesmärk on tavaliselt ahistamine, hirmutamine, jälitamine või vägivalla õhutamine. Kui andmed on avalikud, leiavad need kiiresti tee äärmuslike gruppide, trollide või organiseeritud ahistajate kätte. Vana demokraatia on lõpetanud arutelu, sest aus debatt paljastaks, et massiimmigratsioon murendab ühiskondlikku sidusust, tõstab kuritegevust, koormab hoolekannet ja muudab britid vähemusrahvuseks oma linnades.
Trend on selge: lääne demokraatia on muutumas illiberaalseks oligarhiaks. Immigrandid, eriti islamistid, teevad veretöö oma kätega ära nagu Amessi puhul. Samas aitavad ka immigratsiooni pooldajad – kas otseselt või kaudselt –, luues õhkkonna, kus kriitikuid peetakse legitiimseks sihtmärgiks. Kommunistidel on see alati nii olnud: klassivaenlane tuleb likvideerida. Tänane „far-right“ on uus klassivaenlane. Eliit kasutab nii islami noortemässu kui ka vasakpoolseid vihavõrgustikke, et kaitsta sooroslikku avatud-ühiskonna projekti.
Ühelt poolt on see ettearvatav – inimesed on nii meeleheitel, et lähevad tegudele, kuna valed enam ei toimi. Teisalt on see täiesti inimvaenulik. Demokraatia asendamine hirmuvalitsusega ei too rahulolu, vaid tsivilisatsiooni allakäigu. Briti eliit ei kaitse mitte rahvast, vaid oma ideoloogiat ja võimu. Massiimmigratsiooni vastaste tapmine või terroriseerimine näitab, et globaalne süsteem on ideoloogilises pankrotis ja seda saab veel ainult jõuga püsti hoida.
Eestis peame sellest õppima. Kui lubame samasuguse eliidi võimule jääda, jõuame kiiremini samasse punkti. Arutelu lõppemine tähendab, et järgmiseks tulevad tapatalgud. Küsimus on ainult selles, kellel on rohkem rünnakrühmlasi ja pikemad noad.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.07.2026