Kliimasoga muutub järjest läbipaistmatumaks. Postimees teatas hiljuti rõõmuga: teadlased avastasid, et 90 protsenti ranniku-uuringutest on merevee tasemega rämedalt mööda pannud. Täpsemalt 30 sentimeetrit metsa poole. See tähendab, et meri on juba praegu kõrgemal, kui mudelid arvasid. Maailma lõpp pidi vist juba mõne sentimeetriga käes olema, kes teab, vahet pole.
„Oi, vabandust,“ ütlevad teadlased. „Me mõõtsime valest kohast. Aga ärge muretsege! 2100. aasta kohta teame täpselt, kui kõrgel vesi siis on. Usaldage meid.“ See on nagu see, kui arst tuleb ja ütleb: „Teie röntgen näitab, et teil on jalg murdunud… aga tegelikult on see käsi. Aga ärge muretsege, ma oskan täpselt öelda, milline vähk teil 75 aasta pärast tekib.“
Kliimateadlastega vaielda on täpselt nagu vasikaga võidu joosta. Sa jooksed ausalt sirget rada mööda. Vasikas jookseb ringiratast, pikutab rajal, vahepeal keerab külge ja lõpuks tuleb peremees ning teatab, et vasikas võitis, sest reeglid on just ära muudetud. Ja reeglite muutmine ongi see, mida kliimamudelites armastatakse kõige rohkem teha.
Kui algandmed ei sobi, siis muudetakse algandmeid. Kui temperatuur ei tõuse piisavalt, siis „kohandatakse“ mõõtmispunkte. Kui meri ei tõuse oodatud kiirusega, siis avastatakse, et tegelikult oli meri juba alguses 30 cm kõrgemal. Alati leitakse uus viis, kuidas rahastajatele sobiv number välja võluda. Euroopa Liit, ÜRO, suurfondid – kõik ootavad õiget vastust. Ja õige vastus on alati: rohkem raha, rohkem piiranguid, rohkem hirmu.
Kõige naljakam on see, et see tõmblemine ja sagimine hakkab lõpuks mõjuma isegi kõige alandlikumale kliimausklikule. Isegi sellele mehele, kes on seitse aastat sorteerinud biojäätmeid, söönud salaja putukaid ja tundnud piinavat süütunnet iga kord, kui auto käivitab, hakkab midagi kohale jõudma. Ta loeb uudist ja mõtleb: „Oota… kui nad ei saa aru, kui kõrgel vesi täna on, siis kuidas nad teavad, mis saab 80 aasta pärast? Ja miks nad alati eksivad just sellisel viisil, mis toob neile rohkem raha ja võimu?“
Just. Kui prohvet ei leia üles nii suurt asja nagu ookean, siis äkki polegi põhjust tema apokalüpsist nii väga karta.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.07.2026