Me elame imelisel ajastul, kus haridus ei anna inimesele mitte ainult teadmisi, vaid – mis veelgi tähtsam – moraalse immuniteedi ja absoluutse tõemonopoli.
Eesti poliitika ja sotsiaalmeedia tipus troonib vankumatult üks kindel seltskond. Nimetagem neid hellitavalt „oravateks“ või lihtsalt meie ühiskonna valgustatud haritlaseliidiks. Nende positsioon on kadestamisväärne: neil on eksklusiivne, lausa jumalik õigus defineerida, mis on viisakus, mis on kultuur ja kes täpselt kuulub inimkonna madalamasse kasti.
Kui see peen ja euroopalik eliit vaatab Toompea kõrgustest või Tallinna Telliskivi kvartali kohvikutest allapoole, avaneb neile kurb pilt. Seal, kuskil provintsi hämaruses ja sotsiaalmeedia kommentaariumites, askeldavad nemad – „natsid“, „fašistid“, „homofoobid“ ja „ksenofoobid“. Terved hordid „harimatut lumpenit“, „maajõmme“ ja „lamemaalasi“, kes millegipärast ei suuda mõista rohepöörde suursugusust ega maksutõusude sügavat ilu.
Ja siit koorubki välja meie aja kõige kaunim topeltstandard.
Kui haritud ja edumeelne poliitik poetab Riigikogu puldis mokaotsast, et „loll on raske olla ikka“, siis ei ole tegemist labasusega. Ei, sotsiaalmeedia ja peavoolumeedia helgemad pead noogutavad mõistvalt: see oli „peen iroonia“, „terav ühiskonnakriitika“ ja vajalik diagnoos neile „kasulikele idiootidele“ ja „Kremli ööbikutele“, kes julgevad valitsuse ilmeksimatuse kahtluse alla seada.
Kui eliit sildistab traditsioonilist perekonda või rahvusriiki kaitsvat EKRE toetajat „koopakratiks“ või „pimeduse jüngriks“, siis on see valgustustöö. See on püha sõda kurjuse vastu. Sest nemad on ju headuse poolel. Ja kui sa oled hea, siis on sul lubatud olla nii arrogantne, räige ja alandav kui iganes soovid.
Kuid oh seda tragöödiat ja kultuurišokki, kui see sama „maajõmm“ või „tagurlik ekrelane“ otsustab vastu hakata! Kui see solvatu ei oska peent salongikeelt ja ütleb otse, ilma filtrita, mida ta sellest elukaugest ülbusest arvab, siis kukuvad valgustatud eliidil kohvitassid käest.
Mängu pannakse kogu moraalne arsenal. Kohe on tegemist „talumatu agressiooniga“, „vihakõnega“ ja „demokraatliku kultuuri hävitamisega“. Kuidas nad julgevad? Meie oleme ju haritud! Meil on ülikoolidiplomid! Me oleme „eurooplased“! Kuidas tohib üks „riigilõhkuja“ ja „Eesti häbiplekk“ meile halvasti öelda? Reeglid pidid ju kehtima nii, et meie lööme ja teie kannatate.
See ongi sotsiaalmeedia ajastu kõige suurem ühiskondlik absurd. Kõrge hariduse sildi taha on peidetud kõige madalam klassiviha ja elitaarsus. Tõeline intelligentsus peaks tähendama võimet oponeerida argumenteeritult, ilma teist poolt inimväärikusest ilma jätmata. Kui aga diplomaatiline ja viisakas fassaad mureneb esimese kriitika peale ning asendub täpselt samasuguse labase mõnitamisega, kaob igasugune moraalne autoriteet teistele kultuuri õpetada.
Aga võib-olla ongi loll olla raske. Eriti siis, kui sa pead end ühiskonna kõige targemaks, kuid ei suuda peeglisse vaadates märgata, et oled muutunud täpselt samasuguseks vihkajaks, kellena sa teisi kirjeldad.
Rainis Lipstok