President Zelenskõi vahetas taas Ukraina relvajõudude ülemjuhatajat. Oleksandr Sõrski asemel astus ametisse kindralmajor Mõhhailo Drapatõi. Ma ei ole sõjandusekspert ega pretendeeri selleks. Eksperte on meil niigi karjade kaupa – iga telekanalis, portaalis ja kohvikunurgas. Nemad teavad alati täpselt, kuidas sõda käib ja kui hästi see ühel heal päeval lõpeb.
Aga terve mõistus ütleb midagi väga lihtsat: kui asjad tõesti hästi läheksid, ei vahetata tippjuhti. Edukat meeskonda ei solgita. Treenerit vahetatakse siis, kui mäng on käest libisenud, riietusruumis on tüli ja fännid on tribüünil rahutud. Just selline mulje jääb ka praegusest olukorrast.
Drapatõi on kahtlemata tubli sõdur. Ta on rindelt tulnud, osalenud rasketes lahingutes alates 2014. aastast, näidanud isiklikku julgust ja hiljem ka vastutustunnet, kui 2025. aasta juunis tema alluvuses toimunud õppusel hukkusid mehed. Ta lubab nüüd töötada “lugupidamisega inimeste vastu”. See kõlab õilsalt ja on ilmselt aus, keegi ei küsi kuidas inimesi siiani koheldi.
Kuid terve mõistus teab ka seda: uus ülemjuhataja ei too rindele juurde ei uusi mehi ega uusi relvi. Ta ei suurenda Ukraina demograafilist ressurssi, mis on juba aastaid kriitiliselt madal. Ta ei ehita tehaseid, mis toodaksid mürske ega tankide varuosi. Ta võib küll vähendada käsuahelas olevat lollust ja korruptsiooni, anda allüksustele rohkem otsustusõigust ja rookida välja kõige juhmimad jupijumalad. See oleks juba midagi.
Ent peamine, mida see muutus praegu annab, on poliitiline ja psühholoogiline efekt. See rahustab protesteerivaid veterane, emasid ja väsinud rahvamasse, kes olid tänavatel Sõrski vastu meelt avaldamas. See tõstab lühiajaliselt moraali. See annab Zelenskõile võimaluse öelda: „Vaadake, me kuuleme rahvast, tulemas on muudatused.“
Vene poole reaktsioon on selles kontekstis huvitav. Vene Z-korrespondentide ja sõjabloggerite seas tekitas Drapatõi nimetamine tõelise ärevuse. “Нас ждут хреновые времена,” kirjutasid mitmed neist otse – „meid ootavad sit…d ajad“. Nad peavad teda Sõrskist ohtlikumaks ja pädevamaks vastaseks. See on võib-olla ainus selgelt positiivne detail kogu loos. Vaenlane sind ei karda, kui oled hale jobu.
Samas ei tea me tegelikult, mis rindel toimub. Eesti lugejaile serveeritakse kas optimistlikku lääne muinasjutte või kohaliku stratkomi kamarajura. Kõik valetavad või moonutavad. Ametlikud kaotuste numbrid on naeruväärsed. Tõelist pilti ei näita keegi.
Just seepärast räägib üks juhtkonnavahetus rohkem kui musttuhat pressiteadet. Kui sa pead keset rasket sõda vahetama ülemjuhatajat, keda sa ise alles poolteist aastat tagasi kiitsid, siis on olukord kaunis piinlik. See on märk sügavast kriisist – väsimusest, ressursipuudusest, usalduse kadumisest ja sellest, et vanad lahendused enam ei tööta.
Selline on kaine pilk olukorrale. Ukraina peab vastu vapralt, sellest ei saa keegi mööda vaadata. Aga sellel vahval vastupanul on meeletult kõrge hind, mida meile ei taheta näidata. Eesti avalikkuse jaoks ei ole see sõda vajalik õppetund: me ei õpi midagi valedest ja labasest propagandast.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.07.2026