See on uskumatu, mis meie ümber toimub, ja ma tean täpselt, mida sa tunned. Istud Eestis taksosse või astud koduümbruse poodi ja järsku oled nagu välismaalane omaenese kodus. “Good evening,” teatab platvormitakso juht.
Astud Maxima leti taha ja seal laiutatakse käsi või vastatakse sulle puhtas vene keeles. Kui sa vene keelt ei oska või ei taha rääkida, vaatab müüja sind tühja või sootuks ärritunud pilguga, nagu oleksid sina milleski süüdi.
Miks me peame vabandama ja kohmetult võõrkeelele üle minema riigis, mille põhiseadus tõotab kaitsta eesti keelt ja kultuuri? See ei ole rassism ega sallimatus. See on elementaarne eneseväärikus.
Kõige absurdsem on see, et meile lehvitatakse paberitega ja räägitakse suurtest seadusemuudatustest. Riigikogu võtab vastu otsuseid, president kuulutab neid välja, räägitakse karmimatest reeglitest ja kontrollidest. Aga mis kasu on seadusest, mis eksisteerib ainult paberil?
Meile öeldakse, et tööluba ja keelenõue ei käi käsikäes. Kuidas see üldse võimalik on? See on puhas riiklik loogikaviga ja ametnike mugavus. Kui sa tuled siia tööle valdkonda, kus sinu ainus ülesanne on suhelda kohalike inimestega, siis keeleoskus peab olema esimene ja kohustuslik eeltingimus enne, kui sulle üldse mingi paber pihku antakse.
Ei mingeid “küll ta kohapeal õpib” ettekäändeid või aastapikkuseid üleminekuperioode, mis võimaldavad umbkeelsusel poelettide taga igavesti kesta.
Suurfirmad nagu Bolt ja Maxima kasutavad seda juriidilist segadust lihtsalt küüniliselt ära. Nende jaoks on odavam maksta aeg-ajalt mõni naeruväärne trahv või lubada, et “töötaja käib kursustel”, kui reaalselt asjad korda teha. Nad teenivad meie pealt hiigelkasumeid, kuid sülitavad meie õigusele saada teenindust emakeeles.
Äpitaksode juhid lasevad keeleteste teha oma eestlastest sõpradel ja poeketid pigistavad silma kinni, sest kassasse on kedagi vaja ja raha peab sisse tulema. Meid, kliente, on muudetud lihtsalt statistikaosaks, kes peab selle korralageduse kinni maksma ja vaikides taluma.
Me ei tohi sellega harjuda ega käega lüüa. Järgmine kord, kui sulle vastatakse eesti keele asemel vene või inglise keeles, ära neela seda alla. Jätagi see ostukorv sinna Maxima letile ja jaluta minema. Tühistagi see Bolti sõit ja märgi põhjuseks olematu keeleoskus.
Riik ja ettevõtted hakkavad liigutama alles siis, kui see olukord neile reaalselt rahaliselt ja mainekalt valusaks muutub. Meie keel ei ole mingi teisejärguline luksus, mida võib majandusliku kasu nimel ohverdada, vaid meie riigi vundament.
Rainis Lipstok