Kriisis põllumajandus vajab 70 miljonit ja kohe, kust seda raha võtta? Endine rahandusminister Mart Võrklaev pakkus mõne aja eest välja kokkuhoiupaketi, mis annab hinnanguliselt umbes 100 miljonit eurot aastas. See hõlmab kõrgemate ametnike palgaindekseerimise aeglustamist, kultuuriehitiste edasilükkamist, avaliku sektori puhkusepäevade vähendamist 28-ni ning jõukamate omavalitsuste tulumaksu kasvu piiramist.
Need on tuntud ettepanekud, mida on varemgi arutatud. Kahjuks on tegemist simuleeritud kokkuhoiuga, mis ei anna reaalset tulemust. See puudutab vaid süsteemi äärealasid, jättes puutumata ideoloogilised kulutused, mis on Eesti riigieelarvet viimastel aastatel kõige rohkem paisutanud.
Mõistlikum ja tulemuslikum on teine tee. Loobumine Rail Baltica ehitusest säästaks 2026.–2029. aastal 70–120 miljonit eurot aastas, kuna projekti Eesti osa kogumaksumus on jõudnud 3,1–3,57 miljardi euroni. Ukraina abi lõpetamine vabastaks 100–150 miljonit eurot aastas. Ideoloogiliste MTÜ-de ja vasakliberaalsete organisatsioonide rahastuse lõpetamine tooks kokku 25–40 miljonit.
Roheenergeetika subsiidiumide (tuul, päike, biometaan, rohevesinik, võrguliitumised) peatamine annaks 100–180 miljonit eurot. ERR-i erastamine säästaks riigieelarvest ligi 45 miljonit eurot aastas, kuna avalik-õigusliku ringhäälingu praegune mudel on muutunud ühekülgseks vasakliberaalse maailmavaate edastajaks.
Kokku võimaldaks see pakett hoida kokku 340–535 miljonit eurot aastas – üle kolme korra rohkem kui Võrklaeva ettepanekud. Kui lisada avaliku sektori ametnikkonna reaalne vähendamine, Kliimaministeeriumi kärpimine ning mitmesugused võrdsus- ja integratsiooniprogrammid, ületab sääst 600 miljonit eurot.
Eraldi väärib esiletõstmist ÜRO ning teiste sarnaste globalistlike struktuuridega seotud kulu. Eesti maksab nende organisatsioonide liikmemaksude, vabatahtlike panuste, kliima- ja migratsioonifondide ning arengukoostöö programmide kaudu igal aastal 32–48 miljonit eurot, jälle kopikas kodu poole.
Need rahaülekanded toetavad sageli uuskommunistlikke ideoloogiaid – alates sundvõrdsusest ja rohepöördest kuni suveräänsuse piiramiseni –, mis ei ole Eesti rahva huvides. Väljaastumine või panuste vähendamine miinimumini vabastaks vahendid, mida saaks suunata otse Eesti riigikaitsesse, eelarve tasakaalu taastamisse ja inimeste heaolusse. See ei ole isolatsionism, vaid loogiline prioriteetide ülevaatus: esmalt oma riik ja rahvas, seejärel ülejäänu.
Võrklaeva lähenemine on Reformierakonna klassikaline kompromiss: natuke kärbitakse, kuid roheideoloogia, MTÜ-de võrgustik ja suured rahvusvahelised kohustused jäävad puutumata. See ei vähenda bürokraatiat ega piira vasakliberaalsete väärtuste pealesurumist, mis takistab majanduskasvu ja riivab inimeste vabadust.
Põhiseaduslikult on riigi kohus tagada eelarve tasakaal ja kaitsta oma kodanikke esmalt. Praegune 4,5-protsendiline defitsiit ja üle 5-protsendilised kaitsekulud nõuavad julgeid otsuseid, mitte silmamoondust.
Eesti ei saa jätkata raha külvamist projektidesse, mis ei tugevda riiki ega rahvast. Rail Baltica, rohepööre, ideoloogilised MTÜd ja ERR-i praegune mudel on luksus, mida me praeguses julgeolekuolukorras ei saa lubada.
Tõeline kokkuhoid algab seal, kus lõpetatakse vasakliberaalne ideoloogiline raiskamine. Ainult nii saame kaitsekulud katta, defitsiiti vähendada ja kriisis põllumajandust toetada ilma uute maksudeta.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.07.2026