Eesti maaelu ja põllumajanduse lähiajalugu on viimastel aastakümnetel taandatud mugavaks ja mustvalgeks poliitiliseks tooteks. Pidupäevakõnedes räägitakse meelsasti traditsioonidest ja väärtustest, kuid tegelikkuses vaatab ametkondlikult tasandilt vastu teadlik unustamine. Kõige ilmekamaks ja piinlikumaks näiteks sellest on pikaaegse põllumajandusministri Harald Männiku (10. august 1926) läheneva 100. sünniaastapäeva ümber valitsev suurasutuste vaikus. Suurjuubel, mis peaks olema käimapanevaks jõuks meie maaelu juhtimiskultuuri mõtestamisel, on põrganud bürokraatlikule ringkaitsele.
Kümme aastat riiulil hoidmist
Kõige rohkem häirib selle loo juures teadlik tegevus – või õigemini tegevusetus – unikaalse ajaloomaterjali rahva ette toomisel. Tuntud dokumentalisti Märt Müüri 3-osaline dokumentaalsari „Meie, Laia tänava ministrid“ valmis juba kümme aastat tagasi. See ei ole suvaline amatöörkaadrite kogu, vaid tippspetsialisti poolt spetsiaalselt televisiooni jaoks (osad pikkusega 51–56 minutit) valmis tehtud autoriteos. Režissöör lõikas filmid tele-eetri jaoks parajaks, mõeldes just laiale vaatajaskonnale.
Ometi hoidsid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning SA Eesti Maaelumuuseumid seda materjali kümme aastat avalikkuse eest peidus, poolvarjus YouTube’i suletud nimekirjades. Miks? Sest ekraanilt vastu vaatav elav mälu, kus endised juhid eesotsas Harald Männiku ja Ilmar Mändmetsaga analüüsivad asjatundlikult otsuste tagamaid, ei mahu tänaste ametnike mustvalgesse ajalookäsitlusse. Alles tänavu mais, tänu järjekindlale rohujuuretasandi survele, tehti filmid avalikuks, kuid sedagi saatuse irooniana koos lohaka tehnilise veaga: ministeeriumi kodulehel ilutsevad siiani filmi esialgsed, üle tunni pikkused kestused, mis pärinevad vanadelt kassetiümbristelt. Ametnikud laadisid failid üles, kuid ei vaevunud neid isegi üle vaatama, kuigi ekraani nurgas jooksevad hoopis teised minutid.
Bürokraatliku rinde tagamaad
Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel juuni lõpus kesksetele organisatsioonidele esitatud ametlik päring – miks ignoreeritakse Harald Männik 100 tähistamist – tõi esile kaasaegse asjaajamise kogu silmakirjalikkuse. Seadusega määratud 15-päevane vastamistähtaeg kukkus, kuid ministeeriumist ja Eesti Maaelumuuseumidest valitseb kõnekas vaikus. Neil lihtsalt pole oma tegevusetuse õigustuseks midagi öelda.
Need, kes vastasid, peituvad aga juriidiliste stamptekstide taha. Eesti Maaülikooli ametlik keeldumine teatab must valgel, et kuna Harald Männik lõpetas 1950. aastal Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonna, siis on tema seos Maaülikooliga „kaudne“ ja see ei andvat alust tema mälestamist ülikooli programmidega siduda. Tegemist on puhta ajaloovõltsimisega. Eesti Maaülikool loeb oma ametliku ajaloo alguseks aastat 1848 ja on seega ise tunnustanud, et hariduslik telg kulges läbi TRÜ struktuuride. Just selle teaduskonna baasil loodi 1951. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA). Öelda, et enne 1951. aastat Tartus hariduse saanud ja hiljem EPA-s teaduskraadi kaitsnud minister on ülikoolile võõras, on omaenda vundamendi eitamine. Samas ei takistanud see vormitäide ülikoolil kevadisel Maamessil isiklikult üle antud ajaloolist lendude fotot oma veebilehel mainekampaaniaks kasutamast. Fotosid ja fassaadi tahetakse, sisulist ajalugu peljatakse.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda omakorda vabandab, et nende tänavused plaanid löödi lukku juba jaanuaris ja sõnumite muutmine sügisel poleks partnerite suhtes „korrektne“. Viidatakse, et mälestusaasta on „jõudsalt käivitunud ministeeriumi ja ülikooli kaudu“ – võttes need väited pimesi üle märgukirja esitaja enda tekstist, et veeretada vastutus teiste peale ja pesta oma käed puhtaks ettepanekust nimetada käesolev aasta ametlikult Harald Männiku mälestusaastaks.
Elav mälu liigub maastikule
Kuni riiklikud asutused, muuseumid ja liidud veeretavad pabereid, liigub elav ajalugu sinna, kus on selle tegelikud juured – maale ja inimeste sekka. Harald Männiku unikaalne tähendus ei seisnenud parteilistes mängudes. Kui ta 1970. aastal Tallinna kabinetivõitlustest Viljandi Näidissovhoosi direktoriks saadeti, tunnistas ta hiljem ise, et see praktiline majanditöö keset Viljandimaa muldi andis talle tagasi tervise ja võimaluse oma oskusi tegelikus elus tõestada. Tema tagasitõus ministriks 1975. aastal ei toimunud tänu pugejalikkusele, vaid puhtalt tänu sellele, et tema autoriteet põllumeeste seas oli asendamatu.
Seda juhtimisoskust, samuti künnivõistluste ja rajoonidevaheliste kutsevõistluste süsteemi loomist ning teenetemedali „Kalevipoeg kündmas“ algatamist ei saa ametkondliku vaikimisega kustutada. Äsja trükist tulnud mälestusteos ja ajalooline brošüür „Mõeldes tagasi“ on juba inimeste käes.
Esimene elav, kuni 20 inimesega vestlusring toimub 11. augustil kell 14 Päri raamatukogus, millele järgnevad kohtumised Pärstis, Puiatus ja mujal. Seal vaadatakse Märt Müüri filmi, seal räägitakse ajalugu lahti „puust ja punaseks“ ning seal tutvustavad end ja jagavad meenutusi need reaalsed inimesed, kes Eesti põllumajandust ehitasid. Harald Männik 100 on viimane võimalus tagada, et meie maaelu ajalugu ei kirjutataks tulevikus ainult suletud kabinettides, vaid see jääks elama nendesse piirkondadesse, millest need Laia tänava ministrid omal ajal tegelikult hoolisid.
Heino Laiapea, agronoom, Maaülikooli vilistlaskogu liige ja algatusrühma esindaja