Kui liberaalsed “headuse jõud” räägivad inimõigustest, sallivusest ja kaastundest, tasub silmad alati lahti hoida. Hollandis langes 2025. aasta lõpus nn eutanaasia ohvriks esimene laps, kel vanust alla 12 eluaasta. See ei ole õnnetus ega äärmuslik erand. See on loogiline järg surmakultuurile, mis algas “ainult täiskasvanutele, ainult talumatu valu korral, ainult vabatahtlikult”. Täna tapavad arstid lapsi mürgisüstiga. Homme ei ole keegi kaitstud.
Hollandi Groningeni protokoll lubas juba aastakümneid raskelt puudega imikute tapmist. 2024. aastal laiendati seadust 1–12-aastastele lastele. Tingimused? “Talumatu kannatus” ja “lootusetu seisund”. Otsuse teevad arst ja vanemad. Lapse nõusolek? See pole nõutav. Nii saab ühiskond, mis kunagi võitles surmanuhtluse vastu “inimlikkuse” nimel, nüüd mürgisüstiga haigetest lastest lahti.
Kus on see kuulus inimlikkus? Samad jõud, kes leidsid lõputult argumente kurjategijate elu kaitseks, pakuvad haigele lapsele surma. Surmanuhtlus tapab “süüdlasi” – see on barbarism. Aga haige laps? See on “kaastunne”. Siin ei ole tegemist loogika ega moraaliga. Siin on tegemist ebainimliku ja satanistliku surmakultuuriga, mis tahab tappa kõike, mis on nõrk, ebatäiuslik või kulukas.
Kanada MAiD-programm (Medical Assistance in Dying) on selle kurja musternäide. Alguses lubati seda “ainult ravimatult haigete” jaoks. Täna pakutakse eutanaasiat veteranidele PTSD-ga, vaestele, kellel pole korralikku eluaset, autistidele ja psüühiliselt haigetele. On juhtumeid, kus inimese eluküünal kustutati samal päeval, kui nad avalduse esitasid. Esineb tuhandeid aruandlusvigu, peaaegu null karistust. ÜRO on Kanada praktikat kritiseerinud, kuid tapatalgud jätkuvad. Vaesus, üksindus ja riikliku abi puudumine muudetakse “meditsiiniliseks” probleemiks, mille lahendus on surmasüst. See ei ole kaastunne. See on eriti alatu viis raha kokku hoida.
Just siin ilmneb silmakirjalikkuse musternäidis. Liberaalsed eliidid võitlesid surmanuhtluse vastu, sest “riik ei tohi tappa”. Nüüd tapab riik lapsi, vanureid, puudega inimesi ja veterane – ja seda nimetatakse progressiks. Samad jõud, kes kaitsesid kõige julmemaid mõrtsukaid, peavad nüüd haiget last “koormaks”, kellest tuleb “vabaneda”. Kus on siin mõistus? Kus on inimlikkus?
Mustrit on näha kõikjal. Lapsed kohitsetakse hormoonide ja operatsioonidega, et “kinnitada nende identiteeti”. Seda nimetatakse “meditsiiniliseks abiks”. Samal ajal tapetakse teisi lapsi, sest nende elu on “liiga raske”. Abort, eutanaasia, transsooline kirurgia – kõik on osa samast surmakultuurist, mis ei talu normaalsust. Kõike, mis on loomulik, perekondlik ja Jumala loodud, tuleb moonutada või hävitada.
Ja ärgem olgem naiivsed rahalise poole suhtes. Iga eutaneeritud laps, vanur või puudega inimene on riigile kokkuhoid. Sotsiaalabi, meditsiinikulud, eluaegne tugi – kõik see raha saab suunata kas sõjatööstusesse, eliidi taskutesse või “rohelisse üleminekusse”. Ühiskonna kõige nõrgemate kaitsjatest said lihunikud valges kitlis. Nad ei kaitse enam elu. Neil on litsents tappa nagu agent James Bondil spioonifilmis.
Meenutagem Milou Verhoefi juhtumit Hollandis. 17-aastane tüdruk, kelle immigrantide jõuk vägistas ja sandistas, tapeti eutanaasiaga psüühiliste kannatuste pärast. Arst filmis vestlusi ja neist tehti dokumentaalfilm. Hiljem kirjutasid 14 psühhiaatrit avaliku kirja, kahtlustades, et last ei kaitstud piisavalt. See on surmakultuuri loogiline tulem. Alguses öeldakse, et “vaimne haigus on erand”, siis saab vaimuhaigete tapmisest õõvastav rutiin.
Belgias kaotati laste eutanaasialt vanusepiir juba 2014. aastal. Seal on eutanaasia ettekäändel mõrvatud isegi 9- ja 11-aastaseid lapsi. Kanadas suruti eutanaasiat peale vaestele ja veteranidele. Muster on alati sama: alguses lubatakse “erandina”, siis laiendatakse, seejärel normaliseeritakse, ja lõpuks nimetatakse kritiseerijaid “äärmuslasteks”.
Keegi ei ole kaitstud. Ei haige laps ega vanur hooldekodus. Samuti mitte veteran, kes palus abi, kuid sai surmaotsuse. Isegi mitte vaene, kes ei jaksa eluaseme eest maksta. Surmakultuur sööb ühiskonda seestpoolt. See on meeletu kurjus, mis on riietatud kaastunde ja progressi rüüsse.
Ainus moraalne vastus on see: elu on püha. Alates eostamisest kuni loomuliku surmani. Kes lubab endale õiguse otsustada, milline elu on “küllalt hea”, on end jumalaks tõstnud. Ja see ebajumal on alati veriste kätega.
Me ei tohi vaikida. Lihunikud valges kitlis ei ole headuse jõud. Nad on surmakultuuri preestrid ja inimkonna vaenlased. Ja nende ohvrite veri kisendab, ka meie ei saa vaikides toimuvat pealt vaadata.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.07.2026