Viimane Kantar Emori uuring, mis tõstis Reformierakonna toetuse 14 protsendile ja asetas selle ühele pulgale Sotsiaaldemokraatide ning EKRE-ga, ei ole midagi muud kui sotsioloogiline konstruktsioon.
See tulemus puudub igasuguse seose tegeliku ühiskondliku reaalsusega. Kui matemaatilised mudelid ja Exceli tabelid hakkavad elama täielikult omaette elu, mis on inimeste käega katsutavast argipäevast lahku kasvanud, on aeg küsida, mida meile üldse kuvatakse.
Tabelite järgi on pilt ilusasti laiali jaotatud, kuid piisab vaid kahe sama perioodi uuringu kõrvutamisest, et kogu loogika kukkuks kokku nagu kaardimajake. Kuidas saab Reformierakonna toetus tõusta 14 protsendini, kui samal ajal on valitsuskoalitsiooni koondtoetus ajaloolises madalpunktis ehk kõigest 16 protsendi peal ning peaministri Kristen Michali isiklik usaldusväärsus on kukkunud olematu 4 protsendini?
See on matemaatiline absurdsus. Päriselus ei ole võimalik, et rahvas põlgab juhti ja valitsuse tegevust, kuid kiidab heaks selle sama poliitika viljelejad. Need numbrid räägivad üksteisele teravalt vastu ja tõestavad, et loodud pilt on kunstlik.
Põhjus peitub vanas vanasõnas: kes maksab, see tellib muusika ja on ühtlasi ka dirigent. Selle uuringu püsitellija ja rahastaja on Eesti Rahvusringhääling, mis saab oma vahendid otse riigieelarvest – süsteemist, mida kontrollib võimul olev valitsus. Kuigi paberil räägitakse sõltumatusest, loob selline rahastusmudel paratamatult suunatud ringluse.
Meediamajale on reitingute kosmeetilised kõikumised mugav ja odav materjal klikkide ning dramaatiliste pealkirjade tootmiseks. Uuringufirmad omakorda kasutavad kvootvalimeid ja matemaatilist “kaalumist”, mis pühivad kaardilt minema piirkondliku tegelikkuse. Kui Harjumaa suured numbrid ja sotsioloogide valemid kirjutavad üle Võrumaa, Saaremaa või Kesk-Eesti inimeste reaalse meelsuse, ei ole tegemist ühiskonna peegeldusega, vaid andmete teadliku manipuleerimisega.
Selle tulemusena on igakuised tabelid muutunud mitte reaalsuse mõõdikuks, vaid puhtaks poliitiliseks mõjutusvahendiks. Neid kasutatakse teadlikult “võitja vankri efekti” tekitamiseks ja sotsiaalse surve avaldamiseks, et jätta mulje proportsioonidest, mida tegelikult väljaspool Tallinna ei eksisteeri.
Riigikogus naudib sama valitsus kindlat hääleenamust ja võtab vastu otsuseid, mis on rahva enamuse tahtega vastuolus, samal ajal kui uuringud pakuvad meelelahutuslikku suitsukatet, mis ei oma päriseluga mingit seost. Need tabelid ei peegelda ühiskonna tegelikku ühist meelsust, vaid tekitavad pelgalt poliitilist müra.
Rainis Lipstok