Nevski katedraal Toompeal on jätkuvalt Eesti riikluse kõige selgem alanduse märk. 19. sajandi venestusprojekt pani selle teadlikult aukohale, et domineerida Toomkiriku ja kubermanguvalitsuse üle. Tänapäeval on see hoone meie kadakaglobalistidel risti jalus. Arutelu, mis vallandus Igor Taro üleskutsest rendileping lõpetada on parem kui mitte midagi, kuid pakutud pehmed lahendused ei kannata vähimatki kriitikat.
Mahamüümine ei ole lahendus. Nagu Lauri Vahtre ettepanekus, “pannakse see kuskil mujal üles”. Sümbol jääb alles, okupatsiooni mälestus ei kao. Veel hullem – omaniku vahetusega kaob isegi see vähene kontroll, mis Tallinnal praegu on. Meil pole rahapuudust, “raha on sitaks”, nagu üks minister tabavalt ütles. Müük tooks juurde kohtuvaidlusi, vene lobitööd ja uusi rahapesuvõimalusi Moskvale. Halb tehing.
Teisaldamine on samuti läbikukkumine. Pronkssõduri viimisega Tõnismäelt sõjaväekalmistule ei kadunud putinism ega vene šovinism. Lihtsalt kolisime probleemi pühitsetud maale ja lasime sellel süveneda. Sama juhtuks siin – katedraal liiguks uude kohta ja saaksime uue ohvri-narratiivi. Nii halba kohta, kuhu see ehitus sobiks, Eestis ei olegi.
“Eesti kultuuriga sidumine” on lihtsalt rumal jutt. Oliver Orro provokatiivne idee vabariigi aastapäeva õigeusu liturgiast seal on ilus multikulti-utoopia. Kui see hoone oleks loomulikult Eesti kultuuriga seostunud, oleks see juhtunud juba sajandi eest. Integratsioon on ebaõnnestunud ja jääbki ebaõnnestunuks, kui me ise oma identiteeti lahjendame.
Muuseumiks muutmine on samuti ohtlik. Jah, see on veidi parem kui Moskva kontroll, kuid praeguses kultuuriruumis muutub see kiiresti “kaasamise ja tolerantsuse” kasvulavaks – täis homolembust, ajaloo moonutust ja pühaduseteotust. Sümbol jääb Toompeale. Turistid tulevad ikka vaatama “seda imelist vene kirikut”. See ei normaliseeri olukorda.
Jääb lammutamine. Kauaks veel peab see tsaariaegne nuhtlus meie kukil kükitama? Orjaaeg on läbi. Ohvrimentaliteedist ei maksa numbrit teha. Need, kes katedraali “armastavad”, on suuresti samad ringkonnad, kes toetavad Putinit. Kui nad on putinistid, siis on nad seda ka ilma ohvripositsioonita. Venemaad ei maksa ülemäära karta. Nad ei tulnud kallale droonide pärast ega tule ka nüüd, kui me oma pealinnas korda loome. Lahendus on aga meie tädide ja tädistunud onude jaoks ilmselgelt liiga radikaalne.
Samas on aeg lõpetada poolikud kompromissid. Toompea peab sümboliseerima Eesti iseseisvust, mitte tsaari või patriarhi võimu. Mõte on lihtne ja originaalne. Laseme kogu hoone kenasti maa sisse – koos tornide ja ristidega – laseme kirikul vajuda maapinnast allapoole nii, et väljast ei paistaks enam midagi.
Seejärel kataksime augu tugeva klaaskatusega. Pealtnäha oleks Toompeal lihtsalt kena klaasist plats, kus eestlased saaksid rahulikult jalutada, kohvi juua ja vaadata alla, kuidas seal sügaval, maa sees, Moskva patriarhaadi esindajad oma asju ajavad.
See oleks täiuslik moraalse üleoleku demonstratsioon. Iga samm klaaskatusel oleks sõnum: “Kuidas on vireleda Euroopa kanna all?” Las nad palvetavad seal all, pimedas, kui meie kõnnime vaba ja sõltumatu rahvana nende kohal. Peremehe positsioon? Jah, aga see on ärateenitud peetimine – me ei lammuta midagi, ei müü midagi, ei anna midagi ära. Lihtsalt muudame hierarhia õiglaseks ja füüsiliselt nähtavaks.
Keegi ei saa öelda, et me oleme barbaarsed. Kirik jääb terveks. Kogudus saab jätkata oma tegevust. Etioopias on iidsed maa-alused kirikud siiani kasutusel – kristlased ei kurda, see on nende traditsioon. Algkristlased toimetasid katakombides. Seega õigeusklikud, sõna otseses mõttes tagasi juurte juurde. Miks peaksid Eesti vene õigeusklikud seepeale kurvastama? Las nad võtavad eeskuju aafrika vendadelt.
Tehniliselt pole see ületamatu ülesanne. Meil on andekaid insenere, kaevureid ja tipptehnoloogiat. Hoone on küll kivist, kuid tänapäevase hüdrogeoloogia, tugikonstruktsioonide ja sügavkaevandamise tehnikaga on võimalik hoone kontrollitult maa sisse vajutada. Kulud ja tülid oleksid kindlasti väiksemad kui täielik lammutamine või kolimine. Ja tulemus oleks palju inimlikum ning traditsiooniteadlikum kui lammutamine või muuseum.
See lahendus jätab vene kirikule sisu, kuid võtab ära ebameeldiva vormi – võimu ja nähtavuse. Toompea saab visuaalselt puhtaks. Mitte ühtegi kuldselt säravat kuplit, mis praegu Riigikogu üle irvitavad. Selle asemel avar klaasplats, mille all asub mälestus vene imperialismist. Igapäevane meeldetuletus sellest, kes on peremees ja kes on allüürnik.
Muidugi hüüaksid mõned kohe “barbaarsus!” ja “jumalateotus!”. Aga päriselt – kes tegelikult pühadust teotab? Kas see, kes ehitas provokatiivse sümboli Eesti pealinna südamesse, või see, kes nüüd kiusliku kobaka tema õigele kohale asetab?
Aeg on lõpetada viljatu ja hale arutlemine ja käituda Eesti Vabariigina. Nevski katedraal maa all klaaskatuse all oleks 21. sajandi Eesti geniaalne vastus 19. sajandi Vene provokatsioonile. Vahest ehk liiga suuremeelne, aga ka seda tuleb kaugetele külalistele isikliku eeskujuga õpetada.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.07.2026