Eesti avalikus ruumis on pikalt harjutud rääkima oligarhiast kui millestki, mis kuulub idapiiri taha või suurtesse korrumpeerunud riikidesse. Kinnitame endale, et meie läbipaistvas e-riigis kehtivad teised reeglid. Tegelikkus on aga pragmaatilisem: klassikalise oligarhia põhitunnused – hiiglasliku erakapitali, massiivse meediavõimu ja poliitilise mõjutustegevuse koondumine üksikute isikute kätte – on Eesti-suguses väikeses ühiskonnas täielikult realiseerunud. Erinevus seisneb vaid mastaabis ja viisides, kuidas seda võimu teostatakse.
Eesti erameedia turg on sisuliselt jagatud kahe suurärimehe vahel. AS Postimees Grupi omanik Margus Linnamäe ja AS Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik kontrollivad duopolina lõviosa sellest, mida Eesti inimene igapäevaselt loeb, kuuleb või vaatab. Kui turg on nii väike, ei ole meediaettevõte enam lihtsalt äriprojekt, vaid sellest kujuneb ühiskondlik väravavaht. See positsioon annab omanikele võimu, millega ükski tavaline poliitik või ettevõtja võistelda ei suuda.
Mõjuvõimu mehaanika toimib kahepoolse kasulikkuse printsiibil. Ühelt poolt vajavad poliitilised erakonnad valimiste võitmiseks ja pildil püsimiseks positiivset kajastust ning eetriaega.
Teisalt sõltuvad meediaomanike laiahaardelised ärihuvid – olgu selleks ravimiäri, haiglavõrgud, kinnisvara või riiklikud hanked – otseselt poliitilistest regulatsioonidest ja seadusloomest. Kui meediamaja suudab luua fooni, mis toetab teatud poliitilist suunda või vastupidi, isoleerib ja ründab järjepidevalt opositsioonilisi jõude, muutub ajakirjandus erapooletust vaatlejast poliitiliseks tööriistaks.
Selles süsteemis on mõiste “sõltumatu ajakirjandus” sageli vaid mugav silt. Isegi kui omanikud ei sekku igapäevaselt toimetuse töösse otseste käskudega, toimib väikeses riigis enesetsensuur ja toimetuse sotsiaalne surve. Ajakirjanikud teavad, kes on majaomaniku äripartnerid, millist maailmavaadet eelistatakse ja milliseid teemasid on targem mitte puutuda.
Kõige tõhusam manipuleerimine ei toimugi alati valeinfo levitamisega, vaid valikulise vaikimisega – kui mõni suurtele huvigruppidele ebamugav skandaal vaikitakse maha korraga nii Delfis kui ka Postimehes, siis Eesti avalikkuse jaoks seda sündmust ühiskondlikult eksisteerima ei hakkagi.
Eesti seadused ja Euroopa Liidu õigusruum kaitsevad küll sõnavabadust ning vaba arvamuse avaldamist, kuid reaalsuses on juriidiline surve muutunud üheks mõjuvõimu enesekaitse vormiks. Kui kriitika muutub liiga teravaks või riivab suurärimeeste ärihuve, on vastuseks sageli kulukad ja aastatepikkused kohtuvaidlused, mis on mõeldud oponentide rahaliseks kurnamiseks.
See loob ühiskonnas olukorra, kus parlamentaarse demokraatia fassaadi taga tehakse strateegilised otsused kitsas ringis, kus majanduslik ja infovõim on omavahel pöördumatult kokku sulanud.
Rainis Lipstok
Artikkel on koostatud arvamusteksti žanris, tuginedes avalikult teadaolevatele faktidele Eesti meediaturgu valitseva duopoli ja omanike (Margus Linnamäe, Hans H. Luik) kohta. Tekstis on välditud faktiväiteid laimu vormis ning keskendutud turukontsentratsiooni ja mõjuvõimu analüüsile, mis on legitiimne ajakirjanduslik ja ühiskondlik debatt ning kaitstud sõnavabadusega.