See, mis Postimehe Naiseportaalis ilmus pealkirjaga „Kolm õde astusid sama mehega altari ette“, ei olnud kõmuline uudis Indiast. Tegemist oli tipptasemel moodsa kunsti teosega – performance oli nii hiilgavalt ja geniaalselt teostatud, et selle planeedi naisajakirjandus läks õnge.
Kolm õde ja nende operaatorist tuttav mees lõid täiusliku simulaakrumi: traditsiooniline hindu pulm, äärmuslik õdedevaheline side, enesetapumõtted lahkumineku tõttu, viide Dasharatha kolme naisele ning lõpuks juristide kinnitus, et tegu on seadusevastase mitmikabieluga. Kõik elemendid olid täpselt doseeritud. See polnud lihtsalt klikipüünis. See oli kaasaegne performance, mis kasutas ära meedia kõige madalamaid instinkte ja globalistlikku väärastumist.
India video- ja meediakunsti kõrge tase väärib siinkohal tunnustust. Nad on mõistnud tänapäeva tähelepanumajanduse loogikat paremini kui enamik Lääne teoreetikuid. Kui degenerantide meedia ihkab perverssusi, äärmusi, normide lõhkumist ja inimloomastumist, siis India sisuloojad pakuvad seda süle ja seljaga.
Nad ei moraliseeri – nad toidavad metsalist täpselt sellega, mida too kõige enam ihaldab. Tulemuseks on kunstiteose globaalne levik, tasuta reklaam ja tegelikusest irdunud meedia usaldusväärsuse viimaste riismete kadu.
Samas on kahju, et meie enda tunnustatud modernistid ja avangardistid ei ilmuta isegi elementaarset meediamanipulatsiooni võimekust. Nad saavad Kultuuriministeeriumilt toetusi, korraldavad tüütuid installatsioone mustade kottide ja purustatud peeglitega ning peavad end revolutsionäärideks.
Tegelikult on nad täiesti võimetud meedia perversseid mehhanisme läbi hammustama. Selle asemel, et pöörata süsteem enda kasuks ja ajakirjandust alandada, teenivad nad kuulekalt süsteemi, kaklevad omavahel peenraha pärast ja häbistavad euroopa õilsaid kultuuritraditsioone.
India noored kunstnikud näitasid, kuidas tõeline kaasaegne kunst praegu töötab: külmalt, kalkuleeritult ja süsteemi enda relvi kasutades, samas ka oma rahvuskultuuri, traditsioone ja kombeid läbi kõverpeegli propageerides. Nad ei vaja galeriisid. Nad kasutavad Postimeest ja sotsiaalmeediat relvana globalismi vastu. Ja see töötab vingelt.
Meie avangardistid võiksid sellest õppida. Aga nad ei õpi. Sest nad ei taha tegelikult süsteemi lammutada ja on suures osas puupead. Nad tahavad stipendiumi, mida paljud neist ka täiesti ilma asjata saavad.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.07.2026