Mind ajab iga kord muigama, kui kolleegid riigikogus räägivad, pea kergelt õlal vildakil, mureliku tooniga, kuidas presidendivalimised peavad olema väärikad ja läbipaistvad. Ja siis teevad kõik, et ei oleks ei väärikad ega läbipaistvad.
Täna vupsas välja veel üks isehakanud kandidaat, samasugune, nagu kõik ülejäänud isehakanud kandidaadid: laitmatu globalist, süsteemi osa, värvitu, lõhnatu ja maitsetu. Täpselt selline, et ei sega liberaalset režiimi.
Vaatasin, et Isamaa esimees Reinsalu kuulutab iga nädal vähemalt korra, et nemad ei välista kedagi ja kohtuvad kõigiga, aga ei luba midagi. Noh, hapukurgihooajal pildil püsimiseks abiks ikka. Kahjuks siiski üks välistus on praktikas välja kuulutatud: nad ei kohtu parteiliste kandidaatidega.
Hmm, selliseid on meil täpselt üks – Mart Helme. Kui nende erakonna kuvandi turundusjuttu uskuda, siis kuidagi on nii välja kukkunud, et välistatud on kaaskonservatiiv.
See on muide levinud jutupunkt tänavuste presidendivalimiste puhul, et otsime mittepoliitilist või vähemasti mitteparteilist presidenti. Tegemist on muidugi kahekordse rumala jutuga.
Esiteks, tegelikult tuleb üsna kiiresti välja, et kõik kandidaadid on ühe või teise partei edendatud. Teiseks, president ongi poliitiline amet, sinna mittepoliitilise inimese otsimine ei tõota head. Sama hästi võiks haiglatesse otsida mittearstidest kirurge.
Vaataks, äkki keegi kultuurivaldkonnast või ehk mõni tundmatu diplomaat, eks?! Võibolla mõni mundrikandja, ikkagi sõjaaeg. Mis saab valesti minna?!
Kui nüüd korraks kriitiliselt hinnata seda mittepoliitilise kandidaadi juttu ja vaadata, milliseid presidente meil on olnud, siis üldiselt hinnatakse Lennart Merit ja Arnold Rüütlit ametiga hästi hakkama saanud presidentideks. Mõlemad olid parteilised kandidaadid. Ja sõltumata sellest, kuidas kellelegi meeldis või ei meeldinud Ilves, ka tema oli selgelt parteiline kandidaat. Tema ja Meri on ainsad, kes pidanud kaks ametiaega meie taasiseseisvunud Eestis.
Ja siis on meil nö mitteparteilised kandidaadid Kersti Kaljulaid ja Alar Karis, kelle puhul on nii, et poliitilised (ideoloogilised!) olid nad ikka laitmatult globalistliku agenda esindajatena, aga ametis nendega rahul ei olda. Põhjus on tegelikult lihtne. Aktiivses poliitikas olnud inimeste puhul on nende taust põhjalikult läbi hekseldatud, isikuomadused ja kvaliteedid teada.
Valimistest valimistesse hoolitsevad nii konkurendid kui meedia, et ükski viga ei jääks karistamata, ükski puudus kuulsaks tegemata. Nad on läbi katsutud. Nii avalikkus kui teised poliitikud teavad, mida oodata näiteks Mart Helmest. Aga mida me teame näiteks mõne akadeemiku või sõjaväelase või tundmatu diplomaadi taustast? Mida me võime oodata neilt presidendi ametis? Sisuliselt tegeletakse sellisel viisi presidendi valimisega loosiõnnele lootes.
Meil on kahtlemata veel tulemas terve hulk toredaid inimesi, kes ennast ise kandidaadiks kuulutavad, pakkudes Raja Teele kombel esiti iseennast, sest, noh, nad on teistelt kuulnud, et nad on ikka väga head küll!
Mitte keegi neist ei saa tegelikult presidendiks. President otsustatakse ära teist moodi ja teises kohas, kui kohtumisel fraktsiooniga. Et sellist kaalumise ja mõtlemise simulaakrumit esitletakse ja avalikkust ning isehakanud kandidaate lollitatakse, ongi tegelikult protsessi muutnud piinlikuks ja väärituks. Lisaks veel ebaproduktiivseks.
Soovitan kõigil – eelkõige kaaskonsevatiividel – toetada ainsat päris kandidaati Mart Helmet. Tema puhul on garanteeritud, et ta ei saa kedagi halvasti üllatada, sest 15 aasta jooksul tipp-poliitikas on ta nii põhjalikult läbi valgustatud, et lihtsalt pole luukeresid. Ka seda muret ei ole, et ei tea, millist maailmavaadet või väärtusruumi ta kannab. Avalikkus teab seda une pealt.
Ja kui inimesed tunnevad, et kogu see protsess on nagunii poliitikute hämarate tagatoa mängude asi, kus kodanikul pole kuidagi võimalik oma tahet väljendada, siis ärge laske end muuta pealtvaatajaks, vaid öelge sõna sekka.
EKRE kogub toetusallkirju Mart Helme kandidatuurile ja presidendi otsevalimiste algatusele. Oma allkirja saab anda veebilehel rahvatahe. ee.
PANE KÄSI ALLA JA KUTSU SÕBER KA!
Eestile eesti president!
Martin Helme,
EKRE esimees