Kõrgõzstanis, Kasahstanis ja Gruusias jne. toimub suurtes poliitilistes saalides võimas ja häälekas väljaütlemine vene keele kohta – sealsed võimud deklareerivad karmilt, et iga vastava riigi passiomanik peab valdama riigikeelt.
Ja see on õige. Netiavarustes on kõigile vaatamiseks avalikud videod otse sealt parlamendisaalist, kus ministreid ja kõrgeid saadikuid kutsutakse häälekalt ning halastamatult korrale. Kõrgõzstani parlamendis katkestas spiiker otse ettekannet vene keeles alustanud naisministri esinemise, lülitas mikrofoni välja ja käskis tal häälekalt riigikeele selgeks õppida. Ja seda hoolimata sellest, et naine üritas puldis rääkida riigile üliolulisest veneturismist ja sissetulekutest – seal tehti selgeks, et mitte mingisugune vene raha ega majandushuvi ei kaalu üles riigi eneseväärikust ja keelt.
Seal tuuakse isegi poliitikud maa peale tagasi ja sunnitakse riiki austama. Mis teeb selle asja eriti märkimisväärseks: need on riigid, mis on majanduslikult, geograafiliselt ja sõjaliselt Venemaast tohutus sõltuvuses, kuid isegi nemad julgevad selliseid asju teha ja oma rahvuslikku eneseväärikust kaitsta.
Vaatame aga nüüd Eestis toimuvat olukorda: meie pisikest rahvaarvu võrreldes nendega on siinne pilt lihtsalt naeruväärne. Eesti meediast jooksis läbi uudisklipp, kus Eesti-Vene piiril olev meesterahvas seletas täiesti vabalt vene keeles, et ta saab elada mõlemas riigis, nii Eestis kui Venemaal. Veelgi enam, ta irvitas kelmikalt ja mõnitavalt Eesti riigi üle, öeldes otse välja, et see kõik on ju ajutine, sest varsti on see siin nagunii Venemaa ehk Eesti kaob.
Samal ajal kui sealsamas Kõrgõzstani parlamendisaalis pannakse paika ministreid ja sunnitakse vaenlase otseses sõltuvuses olles riigikeelt austama, siis meil hakkasid teatud kohalikud poliitikud ennast poliitiliselt haipima ja reitinguid kasvatama ühe tavalise lihatoote reklaami peale, kus oli kirjas sõna “sibul”. See ongi see täielik kontrast ja võssa kaldumine: piiril mõnitab suvaline mees avalikult ja karistamatult meie riigi olemasolu, aga sellised poliitikud nagu Kõlvart, Toom ja mõni Kohtla-Järve kohalik vene keelt kõnelev poliitik lähevad pöördesse, hakkavad endale odavat populaarsust tegema ja teevad riikliku skandaali süütu lihareklaami pärast.
Huvitav, mida meie poliitikud ja valitsus sellest üldse mõtlevad? Kaua see jama siin Eestis veel käib? EU, USA ja Ukraina välislähetustel hüütakse Venemaa kohta suuri loosungeid, aga omal kohapeal on meil täielik korralagedus. See Eesti poliitika on täielikult tupikus, sest riigil puudub julgus piiril laiutajaid ja ennast reklaami najal haipivaid venekeelseid poliitikuid sarnaselt teiste riikidega avalikult paika panna.
Rainis Lipstok