Ongi käes see hetk, mis sarnaneb küllaltki kunagise islamimaailma tohutult vihastanud Taani pilapiltide skandaaliga. Mõlemal juhul oli või on väga selgelt tegu eelkõige sõnavabaduse küsimusega, mis praegusel juhul on väga otseselt seotud ka MEIE rahvuse ja riigi püsimajäämisega kõige üldisemas mõttes.
Nagu näha, lähevad arvamused väga tugevalt lahku ning isegi mitte mööda rahvuslikke piire. Mingit konsensust pole seni näha olnud. Meie jaoks ongi nüüd küsimus selles, kas meie jaoks on tähtsamad põhiväärtused ehk omaenda rahvuse ja riigi püsimajäämine või mingid müütilised “head suhted” ida poolt tulnutega?
Iga tõeliselt rahvusmeelne leiab küll kindlalt, et rahvuslik asi on igal juhul tähtsam. Vastasel korral võiksime kogu oma „poe“ kohe kinni panna, sest mitte kellelegi teisele seda vaja ei ole. Eesti riigil ongi mõte vaid siis ja ainult siis, kui valitsev poliitika on suunatud e e s t i – mitte ühegi teise! – rahvuse säilimisele läbi aegade, nagu ka põhiseaduses kirjas on. Teistel rahvustel, eriti just meist palju arvukamatel, on ju kõigil omad riigid olemas ning Eesti riik läbi oma poliitika ei ole küll kohustatud oma territooriumil nende säilimist tagama. Eriti veel siis, kui mõnede paljud esindajad meisse läbi aegade äärmiselt vaenulikult on suhtunud.
Alternatiiv tähendakski just sellesama kurikuulsa „kõigi Eesti“ kontseptsiooni omaksvõtmist, mida väga usinalt edendab nii praegune valitsus kui ka kogu peamiselt liberaalsest frondist koosnev ühispartei. Selle järgi tulebki muulaste ees igati lömitada, et nad siin end “hästi tunneksid”. Ent täpselt nii ongi paljudes Euroopa maades toimitud ja niimoodi tahetakse ka meie riik järk-järgult meilt ära võtta.
Svenmikserlikul kombel sibulagrilli reklaami hukkamõistmine on igal juhul kiirtee sõnavabaduse mahasurumiseni. Õigemini küll sõnavabadusest vabatahtlikult loobumiseni – muidu muulased ja neid kaitsvad „lumehelbekesed“ viimati solvuvad! Ent ega sellega ju asi ei lõpeks. Sel juhul ei tohiks ju ka Sinimägedes kohe kindlasti mitte ühtegi mälestusüritust korraldada, sest Kremli-meelsetele pole ju need mitte kunagi meeldinud – ja nagu teame, ei meeldi need ka praegustele valitsejatele, kes just Kremli asja ise usinasti ajavadki, kuigi väidavad täpselt vastupidist. Kuhu nii võib välja jõuda, näitab üks meenutus nõukogude ajast, mil mingi parteitegelase arust üks uksekäepide „ei olnud kohane tööliste ja talupoegade riigis“. Seega võis nõukogude võimu isegi uksekäepidemega õõnestada.
Kuigi praegune Venemaa pole enam kommunistlik, näitavad paljude venemeelsete ja -keelsete vihased kommentaaridki äsjasele punasümboolika eemaldamisele mõnelt Tallinna hoonelt või isegi kommunistide kuritegude meenutamiselegi, et miskipärast peavad nemad end siiski jätkuvalt „nõukogudeliitlasteks“. Mis sellest, et loogiliselt võttes peaksid just nemad vihkama kommuniste vähemalt samapalju kui eestlased, sest de facto oli kommunistlik võim ka Venemaal okupatsioonivõim (nagu Igor Bunitš oma „Partei kullas“ juba 35 aastat tagasi õigesti kirjutas) ja hävitas vene rahva parima osa.
Ent kurjategijate asemel käib endiselt hoopis ohvrite süüdistamine ja laimamine. Meie igal juhul ei ole kohustatud seda vähemalt oma maal taluma. Muide, see käib ka nende Lääne „arvamusliidrite“ ja poliitikute kohta, kes on viimaste aastakümnete jooksul ehtsate Kremli mõjuagentidena samuti meid süüdistanud ja laimanud.
Väga kummaline on ka, et kuigi nii Moskvas kui Tallinnas on võim punataustaga tegelaste ehk kohaliku (samuti punataustaga) süvariigi käes, on kummagi fanaatiliste toetajate jaoks teise riigi valitsejate toetajad väga pahad ning omad punategelased igati „tublid“, „patriootlikud“ ja just need „kõige õigemad rahvuslased“. Neile ei jõua kuidagi kohale see, et tegelikult poleks nagu punavõim kummaski pealinnas kunagi oma võimu kaotanud, nii et seega peaks mõlemal pool meie idapiiri valitsema suur sõprus, sest „omad“ on ju mõlemal pool võimul. Ent massiivse ajupesu tõttu ei saada sellest aru. See asjaolu muudab kogu üldpildi veelgi segasemaks. Muidugi on see täiesti omaette teema, mida peaks eraldi käsitlema.
Igal juhul soovitakski seda skandaalset sibulagrillireklaami võtta rohkem huumoriga, mitte putinliku või reformierakondliku jäledalt huumorivaba süngusega. Pildil ju lihtsalt paar Ukrainat väga avalikult toetavat sõpra grillivad ning taustal suitsevad mõned eriti võimsad grillid. Kuskil midagi idanaabrile viitavat ju näha pole, isegi mitte mõnda sibulkuplit. Sibul ise ongi ju ärasöömiseks ja väga tervislik pealegi – aitab ka igasuguste viiruste tõrjumiseks suurepäraselt, ehkki rohkem küll grillimata kujul.
Kõikvõimalikud „lumehelbekesed“ võiksid küll ükskord ometi ära sulada. Nende hädakisast pole üldse mõtet välja teha. Kellele ikka siin riigis ei meeldi, nende jaoks on nii ida kui lääne pool neile sobivamaid multikultuurseid või omakeelseid keskkondi küllaga. Meie küll nende solvujatega ei hakka arvestama, sest meil on vaid üks kodumaa. Maa, millest me ei loobu ja ei saagi loobuda. Nagu ei loobu ka oma sõnavabadusest selle maa kaitsmise nimel – kõigi vaenlaste vastu, tulgu nad idast või läänest.
Taavi Pärtel