Tundub, et Kadrioru lossi uksekaardi aktiveerimiseks ei ole enam vaja aastatekümnete pikkust diplomaatilist pagasit, riigiõiguse tundmist ega välispoliitiliste kriiside lahendamise kogemust. Piisab täiesti sellest, kui sul on olemas kindel tahtmine, toimiv sotsiaalmeedia konto ja vähemalt kolm sõpra, kes reede õhtul köögilaua taga tunnustavalt õlale patsatavad ja ütlevad: „Kuule, Saša, sa räägid päris tarka juttu, kandideeri presidendiks!“
Me oleme jõudsalt liikumas ajastusse, kus riigipea ametikohast on saanud omamoodi rahvuslik tõsielusaade. Kandideerimisest teatamine meenutab üha enam registreerumist “Eesti otsib superstaari” eelvooru – peaasi, et on julgust lavale astuda, küll žürii ja rahvas pärast vaatavad, kas viisi ka pead. Naaberküla Peetri arvamus või see, kas tulevane riigipea suudab eristada ÜRO Julgeolekunõukogu kohalikust kalastusklubist, on muutunud teisejärguliseks detailiks. Tähtis on ambitsioon. Kui sul on unistus, siis miks peaks reaalsus või kompetents sellele kätt ette panema?
See on tõeline demokraatia triumf – absoluutne ligipääsetavus. Kui varem eeldati presidendilt teatavat elutarkust, intellektuaalset selgroogu ja võimet esindada riiki rahvusvahelisel areenil ilma spikrita, siis nüüd piisab lausest: „Ma tahan.“ Sõprade soovitused kaaluvad üles igasuguse professionaalse tausta. Riigijuhtimisest on saanud hobi, mida võib praktiseerida põhitöö kõrvalt, umbes nagu discgolfi või keraamikat.
Lõpuks ometi on riik jõudnud punkti, kus me ei pea enam koormama end küsimustega kandidaadi visioonist või väärtustest. Kui igaühest võib saada president, siis kaob ka vajadus sisulise debati järele. Me võime lihtsalt oodata, kuni järjekord jõuab meieni – sest kui juba Peeter naaberkülast tunneb, et lossiplats ootab, siis miks peaks keegi teine tagasi hoidma?
Rainis Lipstok