BNS vahendab: “Taro Leedus: ränderünde peatamine on meie ühine võitlus.” Moskva-haridusega siseminister on ajamas pläma, mis on sama kahekeelne kui Kristina Kallase Eesti 200 “puhvaika-balalaika”-poliitika. Põhimõtteliselt peaks Tarot ju igati toetama, kui tema tegemised poleks okseleajavalt võltsid.
Kolumnist Sven Sildnik kirjutas teemast õigesti – kui Vahemerest tulevad üle paadid, täis süsimusti ja tõmmusid mehi, ja neid tervitatakse loosungitega “Welcome, refugees!”, on see “õnnetute abistamine”. Kui Valgevene diktaator Lukašenka saadab täpselt samad inimesed täpselt samal eesmärgil Poolasse, Lätti ja Leetu, siis on see “hübriidsõda”.
Ehk siis veavad liberaalid migrandid kohale, vahetavad Euroopa rahvastikku välja ja siis on see õilis tegemine, aga vaenlased sedasama teha ei tohi! Tulemus on siiski sama – kui Saksa kantsler Angela Merkel ütles 2015. aasta suvel “Willkommen, wir haben Platz!”, siis juba aastavahetusel korraldasid moslemimehed Saksa linnades taharrush gamea ehk eurooplannade massikäperdamise.
Praegune massimigratsioon niigi hääbuvasse, kliimavõitlusest, homoideoloogiast ja Ukrainas sõdimisest nõrgestatud Euroopasse on väga vale asi, aga veelgi absurdsemaks muudab seda asjaolu, et Lukašenka migrandid ei olevat liberaalse ideoloogia järgi “need õiged”, sest nad saabuvad valest kohast. Kui Merkelil on endiselt “platzi” küllaga, siis peaks ju ka need kõlbama.
Õigus on neil, kes ütlevad, et inimesed on alati liikunud, põgenedes sõja, repressioonide, nälja, vaesuse ja muu halva eest, või siis otsides head elu. See on olnud loomulik protsess, aga uusmarksismist nakatunud liberalism on ka selle muutnud äraspidiseks ja laastavaks, seda viimase 30-50 aasta jooksul.
Vanasti rändasid migrandid üle merede samamoodi, nagu praegu Vahemere põgenikud, kuid keegi ei tulnud neid vabaühenduste kombel poolele teele päästma. Uuele kodumaale jõudes otsisid nad endale peavarju ja tööd ning töötasid ennast üles, nullist jõukuseni oma kätega. Need migrandid olid loojad, nad said elulise karastuse, andsid oma osa ühiskonna väärtuste loomisesse ja neist said uue kodumaa väärikad kodanikud.
Tollal võeti sihtriigis vastu just nii palju töökäsi, kui vaja oli, teised läksid ise endale midagi leidma (Ameerikas Metsikusse Läände), ühiskond reguleeris ise migratsiooni ulatust. Kõrvalpõikena tuleb ära mainida, et iga migratsioonilainega lähevad kohe kaasa kurjategijad, kes karistuse eest põgenedes, kes “uusi jahimaid” otsides, ja neil on tavaliselt rändamiseks rohkem raha, kui vaesuse eest põgenejatel.
Nüüdseks pole sellisest rändest enam midagi järel, vähemalt mitte Läänes. Nüüd kutsutakse migrante ise, näiliselt tööle, kuid samas kindlustatakse neile kohe tasuta ja mingi omapoolse panuseta kõik sotsiaalsed hüved, peavari, toetused, mõnikord keeleõppe, ja see kõik on neile tasuta või lihtsalt kättesaadav.
Töölemineku kohustust neil tavaliselt pole, toetusi tagasi maksma nad ei pea, neile andestatakse üldjuhul seaduserikkumised, ja veelgi enam, neile sisendatakse pidevalt, et neil on kõigele sellele õigus, tuletades meelde orjavedu ja kolonialismi.
Nii kasvataksegi Läänes migrantidest pretensioonikad, vastutustundetud, agressiivsed ja iga asja peale vägivallani ärrituvad tegelased, enamasti koondatakse nad ka kinnistesse kogukondadesse, kus nad hakkavad taas elama kodumaa kommete ja reeglite järgi – nii luuakse liberaalsesse ühiskonda võõrkeha, kasvaja, mis hakkab seda seestpoolt närima.
Kes seda teeb? Tuletagem meelde, et proletariaadis pettunud uusmarksistid valisid endale 1970. aastatel uued “revolutsioonilised klassid”, kelleks valiti naised (praegune radikaalfeminism), vähemused (eriti just seksuaalvähemused a la LGBT) ning migrandid. Viimased on suur revolutsiooniline jõud, kes on nüüd Läänes alati olemas, vihased, pretensioonikad, igal hetkel vägivallaks valmis… Marksism võib nüüd ja kohe uue “värvilise revolutsiooni” mistahes kohas algatada.
See ongi massimigratsiooni eesmärk, seda just Lääne (Brüsseli) suunalt, Putin ja Lukašenka võtsid selle lihtsalt oma arsenali ning panid liberaalsele süsteemile vastu töötama. Mõlemad diktaatorid on vähemalt nii targad, et näevad, kuidas massimigratsioon Läänt sisemiselt lagundab, ja nad annavad sellele oma panuse, kasutades Lääne enda rändeideoloogiat. Nii lihtne see ongi.
Igor Taro aga teab väga hästi oma naiskomissar Kristina Kallase sõnu, et Eesti ühiskond peab olema läbilõige kõigist kultuuridest, eestlastele jäägu nende kannel ja pastlad. Paraku on nii, et kui Valgevenest tuleb liiga palju iraaklasi ja afgaane, jäävad ka Tarole ja Kallasele ainult puhvaika ja balalaika.
Uued Uudised