Karl Lembit Laane arvamuslugu „Majoritaarse presidendi luupainaja“ on klassikaline näide sellest, kuidas liberaalne eliit peidab oma hirmu võimukaotuse ees politoloogilise sõnavara laviini taha. Artikkel, mis esineb sügava politoloogilise analüüsina, on tegelikult rünnak demokraatia põhiolemuse – rahva suveräänsuse – vastu. Laane väidab, et otsevalimised või majoritaarne valimiskogu muudavad presidendi „parteide käepikenduseks“ ning ohustavad tema rolli „vahekohtunikuna“. Tegelikult kaitseb ta praegust kinnist parteikartelli süsteemi, mis jätab rahva presidendi valimisest kõrvale.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1 sätestab: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeim riigivõim kuulub rahvale.“ Just seda põhimõtet Laane tekst õõnestab. Kui president valitakse Riigikogu ja valimiskogu tagatubades, ei ole tegemist rahva võimuga, vaid eliidi omavahelise sobitamisega. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 21 on selles osas kristallselge: „Rahva tahe on valitsuse võimu alus; see tahe peab avalduma regulaarsete ja autentsete valimiste kaudu, mis peavad toimuma üldise ja võrdse valimisõiguse alusel ning salajase hääletuse teel.“ (ÜRO, 1948).
Laane toob välja Benjamin Constanti ja Hannah Arendti. Arendt hoiatab küll populistlike jõudude eest, kes esinevad „parteidest kõrgemal“, kuid Laane kasutab seda valikuliselt. Tõeline oht demokraatiale ei ole rahva otsene hääl, vaid just see, kui eliit röövib rahvalt otsustusõiguse ja nimetab seda „vahekohtuniku rolliks“. Abraham Lincoln defineeris demokraatiat kui „rahva valitsust, rahva poolt, rahva jaoks“. Laane mudel on sellele vastupidine: eliidi valitsus, eliidi poolt, eliidi jaoks.
Artiklis kasutatakse hirmutamist Prantsuse näitega (Le Pen, Mélenchon). See on tüüpiline vasakliberaalne võte – rahva tahet nimetatakse „populismiks“ ja „polariseerumiseks“. Tegelikkuses on polariseerumise põhjus just selles, et suur osa Eesti kodanikke tunneb, et praegune president ei esinda nende väärtusi ega muret rahvusriigi säilimise pärast. Otsevalimised ei ole demokraatia ohustamine, vaid selle taastamine.
EKRE on üle kümne aasta nõudnud põhiseaduse muutmist, et president valitaks otse rahva poolt. See ei ole majoritaarne „luupainaja“, vaid võitlus demokraatlike väärtuste eest. Praegune süsteem, isegi hiljutiste kosmeetiliste muudatustega, jätab rahva kõrvale ja tugevdab bürokraatia ning globaalsete ideoloogiate mõjuvõimu. See on vastuolus nii põhiseadusega kui ka klassikalise inimõiguste mõttega, mis rõhutab rahva otsest osalust riigiasjades.
Laane essee haiseb intellektuaalsest iluvõimlemisest, kuid on sisult ohtlik. See on rünnak mitte ainult otsevalimiste, vaid demokraatia idee vastu. Politoloogide släng maskeerib lihtsat tõde: eliit kardab rahva häält. Eesti demokraatia tugevnemine eeldab, et president saab mandaadi otse kodanikelt, mitte parteide tagatubadest. Ainult nii kaitstakse tõeliselt põhiseaduslikku korda, suveräänsust ja inimõigusi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.07.2026