Kliimaministeerium tegi järjekordse jultunud käigu. Eesti Loodusmuuseumi juhiks määrati Riina Roosipuu – ministeeriumi enda ametnik, kellel puudub igasugune muuseumi- või loodusteaduslik taust. Komisjonis istusid ainult oma inimesed. Muuseumivaldkonna avalikku protesti ignoreeriti. Uut konkurssi ei tule. See pole juhus, see on süsteem.
Tehingu maht on jahmatav. Ehituslepingu maksumus on 54,3 miljonit eurot, millele lisandub 24% käibemaks. Kokku teeb see 67,3 miljonit eurot maksumaksja raha. Selle eest ehitatakse Noblessneri kvartalisse hiiglaslik kompleks, kuhu mahub lisaks muuseumile mitu kliimaministeeriumi alluvat asutust ja bürood. Kokku on planeeritud 570 töökohta.
Siin tasub teemasse pisut süveneda: Eestis on ametlikult arvel umbes 157–200 muuseumi. Kogu muuseumisektoris töötab kokku 1375–1537 inimest (täistööajale taandatuna umbes 1475). Keskmine töötajate arv ühe muuseumi kohta on 8–10 inimest. Toimuv on täielik absurd – uues monstrumis on ligikaudu 8–9 korda rohkem töötajaid kui praegusel Loodusmuuseumil.
See ei ole enam muuseum. See on uus superministeerium, millele on lihtsalt kleebitud loodusmaja silt. Muuseum on vaid ettekääne bürokraatia kontrollimatuks laienemiseks – klassikaliseks vähkkasvajaks, mis neelab üha rohkem ressursse ja loob aina uusi mugavaid sinekuure.
Kliimaminister Andres Sutt ja asekantsler Marten Kokk väidavad, et niisuguse mastaabiga asutuse juhtimiseks on vaja “strateegi, mitte eksperti”. See loogika on nii labane, et muutub paroodiaks. Sama põhimõtte järgi võiksime Loodusmuuseumi liita sigalaga ja määrata loomatalitaja direktoriks, sest “sigala vajab strateegilist juhtimist”. Miks mitte? Ekspertide arvates on ju sisu teisejärguline, peaasi et PowerPointid oleksid korrektsed ja eelarve kuluks.
Tegelikult on tegemist klassikalise sinekuuride loomise skeemiga. Endised lotofirmade juhid, korporatiivsed müügijuhid ja teletorni projektijuhid saavad nüüd riikliku muuseumi eesotsas jätkata mugavat karjääri. Sisuline töö – Eesti looduse uurimine, kogude hoidmine, rahvusteaduslik haridus – delegeeritakse madalamale tasandile. Juht tegeleb “strateegiaga”. Tulemuseks on tüüpiline bürokraatlik tühistus: kallis hoone, tohutud kulud, palju ametnikke, ilusad esitlused ja järjest hõredam sisu.
Kaotajaid on mitu. Esimesena kannatab Loodusmuuseum ise, kes on seni olnud üks Eesti edukamaid ja austatumaid asutusi. Teiseks kannatab Eesti kultuur, mis niigi on aastakümnete jooksul süstemaatiliselt alandatud, homoseksualiseeritud ja kommertsialiseeritud. Kolmandaks meie rahvuslik väärikus ja haridus. Kui loodusmuuseumist saab lihtsalt üks roheline visiitkaart ja büroohoone, kaotame midagi palju sügavamat.
Eestlastele on loodus alati olnud püha. See ei ole turismiatraktsioon ega kliimaministeeriumi alluv projekt. See on meie identiteedi, mälestuse ja tuleviku alus. Mets, soo, järv, kivid ja loomad ei ole “tooted”, mida saab efektiivselt “hallata” IBM-i ja lotofirma stiilis.
See 67 miljoni eurose superministeeriumi projekt on mandumise sümbol. Sümbol sellest, kuidas võõras, võõrandunud bürokraatia haarab endale üha rohkem meie rahvuslikku vara. EKRE on korduvalt hoiatanud sellise riigivalitsemise eest, kus lojaalsed nn strateegid asendavad eksperte ning avalik huvi allutatakse eliidi mugavusele.
Loodusmuuseum ei kuulu Reformierakonnale ega kliimaministeeriumile. See kuulub Eesti rahvale. Aeg on see tagasi nõuda, enne kui bürokraatlik vähkkasvaja neelab lõplikult ära selle, mis peaks olema meie laste loodushariduse ja rahvusliku uhkuse nurgakiviks.
Sven Sildnik
Sisepaguluses 29.07.2026