Endine sotsiaaldemokraat Hannes Hanso on vähemalt aus ja ei keeruta. Ta ütles Vikerraadio eetris, et kui erakonnad pakuvad, on ta valmis presidendiks kandideerima ja usub, et oleks selles ametis hea. Samal ajal mängib suurem osa seni välja pakutud nimedest klassikalist “mind ei huvita” mängu.
Õiguskantsler Ülle Madise, mitmed tippdiplomaadid ja kõrged ametnikud hoiavad ust lahti, kuid ei astu ise lavale. See loob veidra hierarhia: endine sots on juba parem kui päris sots, sest ta on “endine”. Veelgi parem on aga täiesti parteitu ja poliitikast eemal olev diplomaat või klaverist (zongoraművész) – keegi, kellel pole parteipiletit ette näidata.
Seda narratiivi kuuleb praegu kõikjal. “Ta on ühendav”, “parketikõlbulik”, “ei too kaasa parteipoliitikat”, “puhas leht”. Justkui oleks parteitu staatus ise väärtus, mis automaatselt teeb inimesest parema riigipea. Veider on see, et sama loogikat ei kuule me kunagi Riigikogu valimistel.
Seal ei oma parteitu inimene praktiliselt mingit väärtust – valimissüsteem on üles ehitatud erakondadele. Ministrid on kõik parteilased. Valitsus ja riigikogu, kus asub nii seadusandlik kui täidesaatev võim, on puhtalt parteipoliitika valdkond.
Kohalikel valimistel tohivad inimesed seevastu parteituid valida. Külavanem või vallavolikogu liige võib olla sõltumatu, sest võimu on vähe. Aga president? President on riigi sümbol, olulisem kui külavanem. Ometi kehtib just tema puhul reegel, et parteiline taust on peaaegu diskvalifitseeriv. Miks?
Sest presidendil on igapäevast võimu vähem kui peaministril. Ta on “kõrgemal” parteipoliitikast. See loogika on mugav: olulistes asjades (raha, seadused, koalitsioonid), siin peab olema parteiline, aga tseremoniaalses ja sümboolses rollis ja külatanumal võib olla “puhas”.
Miks sellist mõttekäiku üldse kasutatakse? Põhjused on poliitilised, mitte riiklikud. Esiteks kardetakse tugevat ja selge maailmavaatega presidenti. Eriti sellist, kes esindab rahvuslik-konservatiivset joont. Mart Helme on ainus ametlikult välja käidud kandidaat, kes ei varja oma väärtusi.
Teiseks soovitakse jätkata senist sujuvat liini – Brüsseli, Washingtoni ja globaalsete struktuuride suunal, aga varjatult, sordiini all. Hullumeelset liberaali ei taha mitte keegi. “Parteitu diplomaat” on koodnimetus inimesele, kes on küll ametlikult sõltumatu, kuid tegelikult pärineb samast toiduahelast, kus on ustavalt teeninud Reformi, SDE või Eesti 200 valitsusi.
Kolmandaks annab “parteitus” võimaluse esitleda kompromisskandidaati kui midagi üllast ja ühendavat. See loob mulje, et tegu pole ideoloogilise valikuga, vaid “parima eestlase” leidmisega.
Tegelikkuses on enamik neid “puhtaid” kandidaate (Jonatan Vseviov, Matti Maasikas, Riina Kionka jt) veetnud karjääri poliitiliselt määratud ametipostidel, et mitte öelda kõrgema kraadi süvariiklased. Nende maailmavaade on keedetud globalistlikus supiköögis.
See mõttekäik on aga sügavalt vildak. Esiteks on “parteitus” suures osas illusioon. Igal inimesel on väärtused, taust ja võrgustikud. Diplomaat, kes on esindanud vasakliberaalset valitsust Hiinas või Brüsselis, ei muutu parteituks lihtsalt seetõttu, et tal pole enam punast piletit tagataskus.
Teiseks töötab see topeltstandard demokraatiale vastu. Kui rahvas ei tohi valida parteilist presidenti, sest see on “lõhestav”, siis miks tohib ta valida parteilisi riigikogu saadikuid ja ministreid, kellel on reaalne võim?
Kolmandaks kiputakse alahindama presidendi rolli. Tänases turbulentses maailmas on riigipea moraalne autoriteet, väljendusjõud ja kriisihetke ühendaja kaalukam kui igapäevane dekreetide allkirjastamine. President nimetab kohtunikke, kaitseväe juhatajat, esindab riiki. Need pole tühised asjad.
Lõpuks on tegu vana eliidi kaitsereaktsiooniga. Nad ei taha, et president peegeldaks Eesti ühiskonna konservatiivsemat osa. Seetõttu pakutakse üha uusi “üllatusi” ja “puhtaid lehti”, kes tegelikult jätkavad vana joont. Hannes Hanso aus ambitsioon on ehk isegi parem kui eliidi varjatud kokkulepe.
Eesti ei vaja presidenti, kes on parketikõlbulik. Ta vajab presidenti, kes on eestikõlbulik. Selleks ei piisa sellest, et keegi pole hetkel mõnes globalistide ja soroslaste erakonnas. Oluline on, kelle eest ta seisab. Mart Helme seisab meie eest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.07.2026