Eesti välispoliitika juhtimisel on tekkinud uus ja põnev žanr: ulmekirjandus, mida serveeritakse riikliku strateegiana. Margus Tsahkna (Eesti 200) värske ja vääramatu tuhin puhuda eluvaim sisse Tallinna-Helsingi tunnelile mõjub olukorras, kus erakonna toetusprotsent flirdib järjekindlalt valimiskünnise põhjaga, ühtaegu meeleheitliku ja koomilisena. Kui sisepoliitikas maa jalge all põleb ja reaalsed lahendused puuduvad, tuleb pilk pöörata pilvedesse – või antud juhul sügavale merepõhja.
Tsahkna maalib meile pildi helgest tulevikust, kus ta istub NB8 eesistujana mugavas kiirrongis, vuntsib riigi majandust ja vuhiseb otse Helsingi südamesse. See on ilus, patriootlik ja ülimalt “innovaatiline” visioon. Seal on vaid üks pisike, peaaegu märkamatu iluviga: Soome pool ei ole seda kutset vastu võtnud, ei kavatsegi võtta ja on ukse Tsahkna rongi ees üsna pauguga kinni löönud.
Helsingis vaadatakse Tallinna poolelt tulevat tunnelijuttu ammu sügava tüdimusega. Soome transpordiministeerium on projekti nimetanud ebarealistlikuks ja valitsuse töölaualt maha pühkinud.
Soomlased oskavad arvutada. Nad teavad, et erinevalt meist ei maksa nemad megaprojektidele peale pelgalt seepärast, et see paberil “geopoliitiliselt seksikas” välja näeb. Kui La Manche’i tunnel oma hiiglasliku reisijatevooga ägas aastakümneid pankroti äärel, siis idee ehitada paarikümne miljardi eest merealune toru kahe riigi vahele, mille kogurahvastik on väiksem kui mõni suurem Euroopa eeslinn, on majanduslik enesetapp.
Aga Tsahknal on vaja uut energiat ja paremaid ühendusi. Sest meil on ju Rail Balticaga kõik nii suurepäraselt läinud! Riigieelarve on sügavas miinuses, kärpekäärid naksuvad iga võimaliku eluala kallal ja riigi seni suurima raudteeprojekti eelarve on mitmekordistunud, olles muutunud logistiliseks ja rahaliseks õudusunenäoks.
Loogiline samm sellises olukorras on loomulikult hakata kohe kõrvale planeerima veelgi suuremat, kallimat ja riskantsemat auku mere põhja. See on nagu SMS-laenude küüsis vaevlev pere, kes otsustab finantskriisi lahendamiseks osta liisingusse luksusjahi, lootes, et ehk keegi teine maksab kunagi arved kinni.
Kogu see tunneliretoorika ei ole midagi muud kui poliitiline asendustegevus. Kui sul puudub plaan, kuidas päästa Eesti majandus siin ja praegu, siis hakka rääkima sellest, mis juhtub ühe inimpõlve pärast. Kutsume kokku komisjonid, algatame riiklikud eriplaneeringud, kulutame veel veidi maksumaksja raha uuringutele – peaasi, et keegi ei küsiks, miks praegused asjad lagunevad.
Nii me siis vaatamegi seda pealt: minister Tsahkna on ostnud endale virtuaalse rongipileti, pakkinud kohvrid suurejooneliste NB8 klišeedega ja ootab jaamas rongi, mida pole olemas. Teisel pool lahte aga laiutavad soomlased käsi, vaatavad oma toimivaid laevu ja mõtlevad, mis seal Tallinnas küll joogi sisse pannakse, et reaalsustaju nii kadunud on.
Rainis Lipstok
