Toidu raiskamine ei ole logistiline eksitus ega tootmisvea tagajärg. See on teadlik, külmalt kalkuleeritud ja süsteemselt juhitud äristrateegia.
Iga-aastaselt prügikasti lendav tonn söögikõlblikku kraami täidab ühte ja ainust eesmärki: hoida üleval kunstlikku defitsiiti, manipuleerida tarbijat ostma rohkem kui vaja ja suunata ta ikka ja jälle uuesti poodi raha kulutama. Süsteem ei ole katki – see ongi täpselt sellisena disainitud.
Säästva Eesti Instituudi uuringute kohaselt tekib meil aastas ligikaudu 167 000 tonni toidujäätmeid, millest puhas raisku läinud söögikõlblik toit ehk toidukadu moodustab tervelt 84 000 tonni. Selle minemavisatava kauba rahaline väärtus ulatub 164 miljoni euroni aastas.
Suurkorporatsioonide ja kaubanduskettide jaoks on toit pelgalt kood digitaalses tabelis, kus elusa looduse ressursil ja inimtööl puudub moraalne väärtus. Ärimudelisse on algusest peale sisse kirjutatud teadlik ületootmine. Poeriiulid peavad hilisõhtuni maast laeni lookas olema, sest tühi riiul vähendab ostuimpulssi. See tähendab, et suurpood tellib teadlikult rohkem kaupa, kui ümbritsev kogukond tarbida suudab.
Selle ülejäägi utiliseerimine läbi prügifirmade on ettevõtte bilansis odavam rida kui logistilise võrgustiku loomine toidu tasuta laiali jagamiseks. Kui toit jagataks abivajajatele ära poe enda keti kaudu, riskitaks maksva kliendi kaotamisega. Äri seisukohalt on kasumlikum ja turvalisem kvaliteetne kraam lukustatud konteinerisse visata, et hoida turuhinda kõrgel ja sundida klienti järgmisel päeval uut ringi alustama.
Sellele teadlikule ringlusele on ehitatud mugav juriidiline kilp, kus ametkondlik bürokraatia ja hirmutamistaktika töötavad suurpoodide huvides. Reeglid ja sildid pakenditel on muudetud relvaks. „Kõlblik kuni“ ja „parim enne“ märgistuste ümber loodud pseudoteaduslik foon on disainitud tekitama tarbijas ekslikku ohutunnet.
Põllumajandus- ja Toiduameti poolt reguleeritud bürokraatlik rägastik teeb toidu päästmise ja annetamise juriidiliseks miiniväljaks. Trahviähvardused ja laboratoorsed nõuded annavad suurpoodidele täiusliku ettekäände käed puhtaks pesta ja väita, et reeglid ei luba muudmoodi kui hävitada. See on mugavustsoon, kus seadusandlus kaitseb raiskamist ja sildistab reaalse toidupäästmise peaaegu et kuritegelikuks aktsiooniks.
Kõige paradoksaalsem on selle süsteemi juures süü veeretamine lõpptarbijale. Statistika järgi tekib üle poole toidukaost kodudes, kus üks leibkond viskab aastas ära keskmiselt 180 euro väärtuses toitu. Suurpood suunab kampaaniate, pakendimahtude ja psühholoogiliste trikkidega inimese ületarbima, toidukaup rikneb teadlikult lühikeseks määratud tähtaegade tõttu koduses külmkapis ning tarbija jääb üksi oma süükompleksiga.
See on geniaalne turundustsükkel: osta, viska ära, tunne süüd ja tule osta uus. Kui vabatahtlikud aktivistid hilisõhtutel oma ajast ja energiast poe tagustes parklates seda süsteemi murda püüavad, teevad nad tegelikult tasuta ära töö, mille eest ärid peaksid maksma. Suurpood saab sellest aga järjekordse tasuta avalike suhete võidu, kattes oma tegeliku kasumijahi rohelise vastutustundlikkuse looriga.
Kuni toidu väärtust mõõdetakse ainult läbi raamatupidamisliku kasumi ja kuni riiklikud süsteemid toetavad suurkettide mugavust, jääb toidupäästmine pelgalt sümptomite leevendamiseks, mis ei muuda tõsiasja, et prügikast on tänapäeva kaubanduses teadlikult valitud ja doteeritud majandusharu.
Rainis Lipstok