Viimastel aastatel räägitakse vähe “uutest töökohtadest”, kui jutuks tuleb kusagile sokutatav suurehitis. Töökohaga enam inimesi ei püüa. Rohkem räägitakse väidetavast “arengust”.
Oli tõesti aeg, kus luges mistahes töökoht. Siis oligi põhilubaduseks, et uus firma annab kohalikele tööd. Aga see oli suuresti mull, tööd sai, aga ainult leiva jaoks, rikkust need töökohad ei andnud, palgatase polnud eriti kusagil kiita.
Tänapäeval on tööturg muutunud. Noored ei taha liinitööd, nad tahavad paindliku tööajaga tööd, kodukontori võimalusega ja vähemalt Eesti keskmist palka. Nõudmised on kõrged ja maakohas asuva tuulepargi juurde väidetavalt loodavat tööd eriti ei taheta.
Lisaks tunnistavad kõik ettevõtjad, et palgasurve on suur, tööjõukulud üks suurimaid kulusid ning nende pilgud on pigem odavate keskasiaatide poole suunatud.
Seega ei maksa mingi hiigelehitise alustamisel enam töökohti lubada. Peale selle aga tekib üha enam küsimus – mida need eesti rahvale annavad? Peaks siin silmas just eestlasi ja siinseid venelasi kodanikkonnana, kes oli olemas Euroopa Liiduga liitumisel?
Kui palju on meie paljukiidetud areng andnud just sellele elanikkonna osale, kui maailmamajandusele suunatud ettevõtlus Eestimaale paigutatakse? Mida rohkem tuleb riiki võõrad, seda vähem töötab areng nende kasuks, kes selle maa põlisrahvas on. Kui globaalmajandus enam eestlastele otsest kasu ei too, miks me seda siia lubame?
Välisinvestorid ei tule siia heategevust tegema, nad tulevad, kui neile on see soodne. See aga ei klapi tavaliselt põliselanke huvidega. SEB-l ja Swedbankil on Eestis tulus olla, sest makse nad riigile ei maksa. Jah, pangad on head tööandjad, aga nende kasum voolab siit minema. See aga sarnaneb üha enam kolonialismiga, kus kohalikud saavad pisut leivapuru lauaotsale.
Kas ja kui palju töötaksid ja töötavad põliselanikkonna heaks Rail Baltic, tuulepargid, Tsahkna-tunnel? Mitte eriti, need on globaalprojektid. Tuuleparkidega aga olema kõvasti kaotanud – oleme oma odava põlevkivi asemele saanud ülikalli juhuelektri.
Postimees kirjutab: “Elektri hind Põhjalas ja Eestis võib juba lähikuudel hakata kõikuma tavapärasest märksa järsemalt. Varasügis toob kokku mitu tegurit, mis mõjutavad nii börsihindu kui ka tarbijate arveid – alates Norra tühjenevatest veehoidlatest kuni Soome tuumajaama hoolduseni.”
Nii ongi – oma elektrijaamade asemel oleme rahvusvahelise ülikalli süsteemi tõugata-tõmmata, kus NordPooli börs teeb hinnaga, mida tahab. Maksavad eestlased, kes ise elavad suure energeetilise maardla otsas.
Nii on kogu maailmamajandusega, kus sõltutakse teistest, isegi euroliidu isiklik kliimavõitlus sõltub Hiinas valmistatavatest akudest, päikesepaneelidest, tuulikuosadest, kiipidest – isegi lollusi ei saa oma toodanguga enam teha.
Maailmas pole veel ükski riik otsustanud piirduda keskmise jõukusega ja mitte anda ennast globalismituulte tallata. Aga kasulik ehk oleks, sest “areng” üldjuhul põlisrahva heaks ei tööta. Midagi saab, jõukamaks ehk ka, aga põhitulu voolab meist mööda. See on neokolonialism.
EKRE toetab oma põlevkivienergeetikat, oma metsa mõistlikku majandamist, maa- ja muude varade tulu suunamist ainult põlisrahva huvideks, samuti on ta selliste suurprojektide, nagu Rail Baltic ja tuulepargid, vastu.
Ja viimaks: Eestit kui sõltumatut riiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised saavad ka muu variandiga hakkama, olgu selleks europrovints või vene-ukraina oblast. Miks me siis seda riiki ei hoia?
Uued Uudised