Eesti riigi juhtimises on kadunud ohutunne ja elementaarne enesealalhoiuinstinkt. Olukord, kus ebaseaduslikud rändajad ületavad märkamatult riigipiiri, läbivad sadu kilomeetreid ja ilmuvad välja otse Tallinna südames Nõmme majutusasutuses, ei ole logistiline pisiviga. See on otsene ja käega katsutav sisejulgeoleku oht.
Ometi kuuleme valitsuselt ja ametnikelt ikka ja jälle ühte ning sama vastust: piiride laussulgemine või range kontroll Läti suunal olevat majanduslikult kahjulik, tekitavat järjekordi ja häirivat kaubavahetust.
See on argument, mis ei kannata kriitikat. Kui riigi iseseisvus ja kodanike turvalisus on reaalses ohus, on jutt majanduslikust mugavusest vastutustundetu ja eluvõõras.
Idanaabri organiseeritud hübriidsõda ei ole saladus. Venemaa ja Valgevene ei kasuta migrante humanitaarsetel kaalutlustel, vaid relvana, et Euroopa Liidu ja Balti riikide piire testida ning meie ühiskondi seestpoolt murendada. Kui rühm inimesi suudab ilma igasuguse taustakontrollita ja tuvastamata kõndida Tallinna tänavatel, on meie riigikaitses haigutav turvaauk.
Me ei tea, kes need inimesed on, mis on nende tegelik taust või kas nende hulgas viibib isikuid, kelle eesmärk on kriitilise taristu sabotaaž või info kogumine. Sellises olukorras seada esikohale veokite sujuv liikumine üle piiri näitab riigimehelikkuse puudumist. Majandust saab alati toetada ja taastada, kuid kaotatud julgeolekut ja riiklikku suveräänsust tagasi ei osta.
Meie naaberriigid on näidanud, et kriisiolukorras saab ja tuleb käituda teisiti. Kui Soome seisis silmitsi Venemaa tekitatud rändesurvega, ei hakanud sealne valitsus arvutama kaotatud tollitulusid või transiidiäri kahjusid. Soome tegi karmi, kuid ainumõistliku otsuse ning sulges oma piiri, sest riigi julgeolek kaalub üles igasuguse majandusliku mugavuse. Ka Poola ja Leedu on asunud oma piire kaitsma sõjalise otsustavusega, mõistes, et poolikud lahendused ja lootmine tagantjärele kontrollile on vaenlasele vaid kutse rünnakut jätkata.
Eesti valitsuse praegune taktika – oodata, kuni kodanikud ise pealinnas kahtlastest rühmadest teada annavad, ja seejärel neid tagantjärele kokku korjata – on tagajärgedega tegelemine, mitte riigi kaitsmine. See on signaal inimsmugeldajatele ja Moskvale, et Eesti filter lekib ja risk on seda väärt. Riigipiir peab toimima lukuna, mitte aukliku sõelana, kus kontroll toimub alles siis, kui võõrad on juba elumajade vahel.
Valitsus peab lõpetama majandusargumentide taha pugenud passiivsuse. Kui me ei suuda kontrollida seda, kes meie riiki sisenevad ja siin viibivad, kaotab igasugune jutt tugevast riigikaitsest oma sisu. Julgeolek ei ole luksuskaup, mida saab säästurežiimile lülitada, kui eelarve või ettevõtjate mugavustsoon seda nõuab.
Rainis Lipstok