Öeldakse, et reisimine avardab maailmavaadet ja annab perspektiivi – kaugemal ära käies hakkad kodukohta vaatama täiesti teise pilguga. Tänavu juhtus nii, et minu suvepuhkus möödus Tais.
Enne maandumist lennuki aknast välja vaadates käis peast läbi selge mõte: kui hea on tagasi olla. Meil on siin Eestis midagi tõeliselt hinnalist – puhas ja puutumatu loodus, vaiksed metsad ja avarad põllud.
Kaugemal reisides tekib aga tahtmatult huvitavaid võrdlusi.
Tais elab ca 72 miljonit inimest. Elektritarbimine on seal üüratu – troopilises kuumuses töötab igas kodus, kontoris ja kaupluses vähemalt üks jahutusseade ning tänavate kohal kõrguvad juhtmerägastikud, mis lausa kuuldavalt särisevad. Samal ajal on kogu selle tohutu riigi peale tuuleenergiat paigaldatud vaid umbes 1500 MW ringis, mis moodustab nende elektritoodangust olematu protsendi.
Suures osas muust maailmast ei aeta taga meile nii tuttavaid CO₂-kvoote ega peeta tuuleparke ainukeseks ning tingimusteta väljapääsuks. Elu veereb omas rütmis ja tohutu energiatarbimine kaetakse hoopis teiste allikatega.
Kodukandi vaikust ja rohelust oskad tõeliselt hinnata alles siis, kui vaatad asju laiemalt perspektiivilt. Mitte kuidagi ei suuda meie oma väikeses Eestis päästa tervet maailma – isegi kui iga ruutmeetri oma maast tuulikute alla anname…
Maarja Maranik