Aastal 2026 on Maine osariigi USA Senati valimised muutunud konservatiivse meedia lemmiknäiteks tänapäeva Demokraatliku Partei sügavast kriisist. Ahvitsirkus algas progressiivse populisti Graham Platneri sensatsioonilise esilekerkimisega ja on muutunud lõputuks skandaalide sarjaks, mis paljastab vasakpoolse eliidi täieliku moraalse laostumise.
Platner, keda algselt peeti tugevaks väljakutseks vabariiklasest senaatorile Susan Collinsile, varises kokku pärast seda, kui tema endine sõbratar Jenny Racicot süüdistas teda 2021. aastal vägistamises. Naine väitis, et Platner tungis purjus peaga tema koju ja sundis teda seksuaalvahekorrale vaatamata vastuseisule.
Lisaks tulid välja mitmete endiste partnerite tunnistused jõhkrast käitumisest, füüsilisest vägivallast, käte väänamisest ja luku taga hoidmisest. Selgus ka, et Platner oli saatnud abielu ajal teistele naistele ropu sisuga kiimasõnumeid. Vanad Redditi postitused paljastasid rassistlikke märkusi ja ohvri enda süüdistamist seksuaalvägivalla teemadel. Krooniks oli tema rinnal tätoveering, mis sarnanes natside SS-sümboliga.
Skandaalide surve all loobus Platner kandideerimisest. Maine Demokraatlik Partei asendas ta kiiresti kohaliku poliitiku Troy Jacksoniga. Ent kolkakommunistide rõõm jäi lühikeseks. Vaid päevi hiljem tõi väljaanne The Maine Wire päevavalgele fakti, et Jacksoni pikaajaline partner Lana Pelletier, kellega tal on kaks täiskasvanud poega (Chace ja Camden), on tema teise ringi nõbu. Neil on ühised vanavanemad. Paar ei ole ametlikult abielus, kuigi vanemates elulugudes nimetati Pelletierit Jacksoni “naiseks”. Konservatiivne meedia reageeris kiiresti ja irooniliselt.
Breitbart, RedState, Daily Caller ja Townhall nimetasid juhtumit “kissing cousins” skandaaliks, väljend “kissing cousins” viitab olukorrale, kus sugulus on liiga lähedane, et suhe tunduks vastuvõetav.
Paljud väljaanded rõhutasid lillaroosade silmakirjalikkust: partei, kes jutlustab “mitmekesisusest”, “kaasatusest” ja moraalsest ülevusest, suudab pakkuda valijatele kas väidetava vägistaja või ummamuudu mehikese, kes on saanud kaks last oma nõoga.
Konservatiivsed kommentaatorid näevad selles mustris sügavamat probleemi. Inimese iseloom, traditsiooniline pere, moraalne järjekindlus ja tavalised normid ei ole enam vasakpoolsete jaoks olulised. Oluline on vaid võim.
Maine skandaalitsunami pole juhus. See on Demokraatliku Partei lõplik moraalne ja kultuuriline degeneratsioon. Kui erakond, kes end moraalseks lipukandjaks peab, ei suuda leida ühtegi normaalset, terviklikku ja korralikku inimest Senatisse saatmiseks, vaid käib välja kas täieliku metsalise või sugulasega lapsi saanud tüübi – siis on nende ideoloogia surnud.
Ainus, mis neid veel kokku hoiab, on võimuahnus ja põlgus tavalise inimese väärtuste vastu. Ameerika – ja kogu Läänemaailm – väärib paremat. Isegi Hormuzi väin väärib paremat.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 31.07.2026