Praegu käib tuline vaidlus rahvusooper Estonia juurdeehituse üle. Muinsuskaitse, UNESCO ja ICOMOS peavad plaani vanalinna autentsusele ohtlikuks, samas kui ooperirahvas ja osa poliitikuid rõhutavad ruumikitsikust, halba akustikat ning lava piiranguid. Võrdluseks tuuakse sageli Milano La Scala omaaegset renoveerimist Mario Botta juhtimisel, kus ajalooline tuum säilitati, ent lisati kaasaegseid lavatehnilisi mahusid. Projekt läks vastuoludest hoolimata läbi ja sai hiljem tunnustuse.
Ent siin unustatakse üks eriti ebamugav tõde. Eestis on kirjutatud vaid mõni üksik ooper, mis on jõudnud vähesel määral ka väljapoole kodumaad: Evald Aava “Vikerlased”, Eduard Tubina “Barbara von Tisenhusen” ja “Reigi õpetaja”, Eino Tambergi “Cyrano de Bergerac” ning Erkki-Sven Tüüri “Wallenberg”.
Ükski neist ei kuulu maailma ooperiklassika kullafondi. Meil ei ole Verdi, Puccini, Rossini või Monteverdi mõõtu meistreid, kelle teosed defineeriksid žanri sajanditeks. Itaalia lõi ooperi kui kunstivormi ja andis sellele kogu Euroopa muusikakultuuri selgroo. Eesti panus on jäänud tagasihoidlikuks.
Eesti kultuuri tõelised tugevused asuvad mujal. Kirjandus on meie rahvuslik selgroog – Anton Tammsaare “Tõde ja õigus”, Indrek Hargla apteeker Melchiori romaanid, Jaan Kaplinski luule ja esseistika on andnud meile maailmas äratuntava hääle. Ka kujutav kunst on andnud silmapaistvaid autoreid, eriti varasematel aegadel.
Eriti eredalt paistab silma animatsioon: Priit Pärna absurdne, teravmeelne ja rahvusvaheliselt auhinnatud multifilmide stiil on midagi, millega Eesti on suutnud globaalsel areenil silma paista. Need valdkonnad moodustavad meie kultuuri tuuma. Ooper ei küündi neile lähedalegi.
Miks peaks riik niigi nappi kultuuriraha suunama teisejärgulise loomeala infrastruktuuri laiendamiseks? Rahvusooper esitab valdavalt välismaist repertuaari. Me ei suuda täita suurt maja enda loominguga, itaallased peavad oma traditsiooniga ise hakkama saama. “Meil peab ka olema”-projektina tundub juurdeehitus olevat rohkem soovmõtlemine kui realistlik vajadus. Selle asemel, et kulutada kümneid või sadu miljoneid eurosid betoonile ja terasele, tuleks raha suunata sinna, kus Eesti saab olla konkurentsivõimeline.
Mõistlikum oleks investeerida süsteemselt muusikaharidusse, heliloojate koolitamisse, noorte talentide stipendiumidesse ja loomingu toetamisse. Alles siis, kui me suudame luua konkurentsivõimelisi rahvuslikke oopereid, on õige aeg rääkida uhketest majadest. Praegu tähendab see raha suunamist valdkonda, kus meie loodav väärtus on naljanumber, samas kui kirjandus ja animatsioon on need alad, mis kannavad eesti identiteeti ja suudavad maailmas kõnetada.
Riigi kultuuriraha on piiratud ressurss. Seda tuleb kasutada targalt – seal, kus on loomulik eelis ja potentsiaal. Liigne matkimine suuremate kultuuririikide eeskujul, mida toetab bürokraatlik muinsuskaitse ja rahvusvaheline ekspertiis, viib meid ummikusse. Eesti rahvusriigi ülesanne on toetada eesti kultuuri seal, kus see on tugev ja autentselt meie oma. Ooperimaja laiendamine enne, kui meil on midagi olulist sinna panna, on ressursside raiskamine.
Et mitte jääda üldsõnaliseks, teeme ülevaate edukatest eesti ooperitest. Eesti tuntumad ooperid kajastavad eestlust väga erineval määral. Üldiselt on neid vaid käputäis, mis üldse puudutavad eesti teemat, ning ka nendel on rahvuslik mõõde sageli pigem taustaks kui tuumaks.
Eesti rahvusliku ooperi kriis
Eesti rahvusliku ooperi paremik pärineb peamiselt 20. sajandi esimesest poolest ja sellele järgnenud aastakümnetest. Evald Aava “Vikerlased” (1928) on žanri algus – romantiliselt rahvuslik teos, mis ammutas jõudu muinasajast ja ärkamisaja vaimust. See oli selge avaldus eesti identiteedist, vabadusest ja rahva ühtsusest.
Eduard Tubina looming tõi žanri küpsuse: “Barbara von Tisenhusen” (1968) ja eriti “Reigi õpetaja” (1979) on Eesti ooperi tipud. Mõlemad põhinevad Aino Kallase teostel, toimuvad Eesti pinnal ja käsitlevad eestlaste ajaloolist saatust, moraalseid konflikte ning väikese rahva traagikat.
Need teosed on siiani kõige tugevamalt seotud eesti ajaloo ja elunägemisega. Esimeses ilmuvad eestlased lavale peamiselt teenritena ja massistseenides, teises on nad passiivsed ohvrid.
Hiljem on pilt muutunud. Eino Tambergi “Cyrano de Bergerac” (1974) ja Erkki-Sven Tüüri “Wallenberg” on küll professionaalsed, kuid selgelt globalistliku suunitlusega. Tamberg valis prantsuse klassika, Tüür aga rahvusvahelise teema, mis ei puuduta otseselt eesti kogemust. Kuigi mõlemad heliloojad on andekad, esindavad nad nihet universaalse ja rahvusvahelise suuna poole, mis on Eesti ooperis muutunud valdavaks.
Tänaseks on tekkinud sügav kriis. Viimane tõeliselt edukas ja rahvuslik ooper valmis 1979. aastal. Sellest saadik on möödunud üle 45 aasta – peaaegu kaks inimpõlve. Uusi eesti teemasid kandvaid oopereid, mis kõnetaksid rahvuslikku identiteeti ja jõuaksid laiema publiku ette, ei ole sündinud. Lootus, et eesti ooper võiks saada meie kultuuri oluliseks osaks nagu kirjandus või animatsioon, on tänaseks kadunud.
See kriis seab kahtluse alla entusiastlikud plaanid Estonia teatri massiivseks laiendamiseks. Kui me ei suuda luua oma rahvuslikku repertuaari, mille jaoks suurt maja vaja on, siis tasub küsida, kas rahvusriigi napp kultuuriraha peaks minema sisutu infrastruktuuri laiendamisele või pigem muusikahariduse, heliloojate kasvatamise ja rahvusliku loomingu toetamise juurde. Ilma sisuta jääb õõnsalt kõmisev vorm täiesti kasutuks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.08.2026