Immigratsioonikriisi lahendamiseks tuleb teha seda, mida Kristen Michal (Reformierakond) ja Igor Taro (Eesti 200) kõige rohkem kardavad – taastada piirkontroll Euroopa Liidu sisepiiridel!
Läti, Leedu ja Poola piiril on toimunud juba pikka aega mastaapne ränderünne, ent Eesti valitsus vaatas seda muretult pealt, unistades, et see meid ei puuduta. Puudutab, ja kuidas veel. Ettevalmistamatus annab tunda ning Eesti kõige saamatumate erakondade juhid loobivad loosungeid. Nüüd, kui hoiatused on teoks saanud ning uus laine illegaale ründab Läti piire ning veereb ka Eestisse, hakkavad valitsusparteid piirikontrollile kaikaid kodarasse pilduma.
Taas lõvikonserviga maiustanud välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) räägib Kaitseliidu saatmisest Läti piirile. Tegelikkuses ei piisa ka hästi väljaõpetatud PPA poolsete väikeste politseinike ja piirivalvurite rühmade saatmisest Lätti, Leetu või Poola. Vaja on kiiremas korras üles ehitada Mart Helme poolt siseministrina algatatud sisekaitsereserv. Kriisireservi nime all on 2021 aastal katkestatud arengu juurde nüüd häda sunnil tagasi tuldud, et areng on lubamatult aeglane. Mitmetuhandeline, väljaõpetatud kriisireserv suudaks suurema ränderünde korral olla piisavaks abiväeks, et alamehitatud politseid ja piirivalvet aidata. Sama soovitust tasub järgida nii Lätil, kui Leedul.
Kui Euroopa Liidu välispiirid ei pea, mida on korduvalt tõestatud, siis tuleb taastada piirikontroll Euroopa Liidu sisepiiridel. Kui laev lekib, suletakse veekindlad vaheseinad. Piirikontrolli omamine kõikidel piiridel, on riigi suveräänsuse tunnus. Tänapäeval on biomeetriliste passide jm tehniliste vahendite abil piirikontroll ausate kodanike jaoks nii kiire, et viie minuti kulutamine dokumendi näitamiseks riigipiiril ei ole mingi ebamugavus.
Nii järsu illegaalide liikumise kasvu puhul Eesti sees, kui Ceuta massilise ränderünnaku puhul kuulutasid peaminister Michal ja siseminister Taro, et kontroll sisepiiridel ei tule kõne allagi. Tegu on globalistlike silmaklappidega, mis ohustab Eesti ja kogu Euroopa turvalisuse tagamist. Elementaarset turvalisuse tagamiseks tuleks toimida nende soovitustele vastupidiselt. Esmalt tuleks Eesti-Läti vahelistesse piiripunktidesse taastada ajutine piirikontroll, et vältida illegaalide vaba liikumist üle riigipiiride. Ajutise piirikontrolli taastamist on praktiseerinud paljud liikmesriigid.
See aitaks ühtlasi harjutada veelgi suurematele kriisidele reageerimist. Pikemas vaates tuleb samameelsete Euroopa Liidu liikmesriikidega alustada Schengeni lepingu ülevaatamist ning alaliste piirkontrollide taastamist, sest rändesurve Euroopa Liidu piiridele üha kasvab ning võib üle kasvada 2015 aasta suureks rändekriisiks või Ceutas toimunud piiride mahajooksmiseks. Muidugi tuleb üle vaadata kogu nn pagulaspoliitika kogu Euroopa Liidus, sest ühe riigi saamatus või vastutustundetus nagu Hispaanias, võib ohtu panna paljud teised riigid. Piirikontrolli taastamine ja julgeolekuohuks kujunenud, eufemistikult „vabaks liikumiseks“ nimetatud piiride lammutamine tuleb lõpetada, Schengeni süsteem ajaloo prügikasti saata.
Ceuta sündmused on olnud dramaatilised ning näitavad, kui suur osa kolmanda maailma elanikkonnast on valmis Euroopale tormi jooksma ning mis juhtub, kui reeturlikud poliitikud piiride kaitsmisega hakkama ei saa. Ometi on tohutu mastaabiga illegaalne sisseränne Euroopas aset leidnud igapäevaselt juba aastakümneid. Piire ületatakse ebaseaduslikult, leebet varjupaigasüsteemi kasutatakse väravana Euroopasse, eitava otsuse saanud isikuid ei õnnestu välja saata ning isegi kuritegusid toime pannud isikute deporteerimine ebaõnnestub. Neid probleeme püütakse vaiba alla pühkida, samal ajal kui meedia toodab muinasjutte Euroopasse saabuvate illegaalide heade kavatsuste kohta.
Seda, kuidas otsustavalt käituv valitsus võib rändekriisi peatada, näeme USA-s. Seda, kuidas sotsialistide võimuolek hävitab piiride turvalisuse, näeme nii Hispaanias, kui Inglismaal. Eesti vajab valitsust, kes võtab piirid kaitse alla ning taastab oma kodanike turvavõrgustiku.
Anti Poolamets, Riigikogu liige, EKRE