Koroonakriisi aastad tähistavad kaasaegse lääneühiskonna suurimat kollektiivset juhtimis- ja usalduskriisi, kus teaduse nimel ohverdati kodanikuvabadused, majanduslik stabiilsus ja inimväärikus.
Tagantjärele vaadates on selge, et kriisireguleerimine ei tuginenud mitte vankumatutele meditsiinilistele faktidele, vaid süstemaatilisele hirmutamisele ja poliitilisele survele. Avalikkusele esitletud dogmaatiline retoorika kaitses tegelikkuses ametnike eksimatuse müüti, mitte inimeste tervist.
Teaduse sildi all sündinud dogma
Pandeemia ajal juurutatud mõiste „usalda teadust“ muutus kiiresti poliitiliseks relvaks, millega lämmatati igasugune ratsionaalne diskussioon. Teadus, mis oma olemuselt nõuab kahtlemist, debatti ja pidevat ümberhindamist, asendati riiklikult heaks kiidetud dogmadega. Alternatiivsed meditsiinilised seisukohad, viroloogide ja epidemioloogide kriitilised hoiatused ning küsimused meetmete proportsionaalsuse kohta sildistati meedias ja ametkondades koheselt vandenõuteooriateks.Seda, et tegemist ei olnud pelgalt paranoiliste oletustega, tõestavad tänaseks USA Senatis avalikustatud ametlikud dokumendid, sisesuhtluse kirjavahetused ja uurimisraportid.
Kui USA tippametnikud ja sealsed pandeemia näod – eesotsas dr Anthony Fauciga – peavad parlamendikomisjonide ees vandega kinnitatud tõendite ja omaenda varjatud e-kirjade tõttu vastust andma, on selge, et tegu on reaalse institutsionaalse manipulatsiooni dekonstrueerimisega, mitte vandenõuteoreetikutest senaatorite fantaasiaga. Need juurdlused näitavad, et otsustusprotsesside taga oli sügav ebakindlus ja teadlik info varjamine, mida avalikkuse ees kaeti agressiivse retoorikaga.
Kohalikud täideviijad ja ühiskonna lõhestamine
Eesti kontekstis ei loodud globaalseid suuniseid ise, vaid siinsed otsustajad läksid selle rahvusvahelise hullusega kriitikavabalt kaasa. Meil kujunesid välja oma kohalikud ametnikud, poliitikud ja valitsust nõustanud teadusnõukoja liikmed, kes kopeerisid pimesi teiste riikide vigaseid mudeleid, analüüsimata nende pikaajalisi sotsiaalseid tagajärgi. Suletud uste taga toimunud arutelud asendati avalikkuses absoluutse tõe kuulutamisega, kus piiranguid, maskikohustusi ja lausalisi sulgemisi esitleti ainuõigete lahendustena, kuigi reaalsed tõendid nende tõhususe kohta olid puudulikud.Kõige sügavama jälje jättis ühiskonda vaktsiinipasside ja sundmeetmete kehtestamine, mis jagas inimesed õiguslikult ja sotsiaalselt kaheks klassiks.
Teadlikult loodi õhkkond, kus süüdlastena nakatumislainetes esitleti riiklikest suunistest kõrvale kalduvaid kodanikke, mitte viiruse loomulikku bioloogilist levikut. See oli riiklikult suunatud polariseerimine, mis lõhkus peresid, sõpruse ja töösuhteid.Eesti kohtuotsused ja Riigikontrolli auditid on tagantjärele olnud sunnitud tunnistama, et mitmed täitevvõimu kehtestatud piirangud ja korraldused olid juriidiliselt ebakorrektsed, rikkusid põhiseaduslikke õigusi ning põhnesid puudulikul analüüsil. Tervishoiukriisi lahendamise sildi all laiendati riigiaparaadi võimu kodanike eraelu ja enesemääramisõiguse üle tasemele, mida vabas ühiskonnas ei tohiks kunagi aktsepteerida.
Pikaajaline kahju ja vastutuse puudumine
Majanduslikud kahjud, kontrollimatu inflatsioon, tuhandete väikeettevõtete häving ning noorte vaimse tervise kriis ei ole viiruse, vaid valitsuste tehtud otsuste otsene tagajärg. Lausaline koolide sulgemine röövis tervelt põlvkonnalt normaalse arengukeskkonna, ilma et see oleks reaalselt mõjutanud pandeemia üldist kulgu. Tervishoiusüsteemi ühesuunaline suunamine koroona ümber jättis aastateks tagaplaanile teised kroonilised haigused ja ennetustöö, mille ränka hinda maksame siiani liigsuremuse näol.Kõige küünilisem on olukorras see, et vaatamata ilmsetele vigadele ja tagantjärele selgunud faktidele valitseb kriisijuhtide seas täielik vastutuse puudumine.
Erinevalt USA-st, kus parlamenditasandil toimub agressiivne ja avalik uurimisprotsess, asendab meil ametnike ja ekspertide kahetsust või vigade tunnistamist vaikimine, õlgade kehitamine või püüd toonaseid otsuseid õigustada ajastu kontekstiga. Kui ühiskond ei suuda seda perioodi ilma ilustamata ja kriitiliselt dekonstrueerida, jääb institutsionaalne valmidus tulevikus samasuguseid manipulatsioone korrata ohtlikult kõrgeks.
Rainis Lipstok