Digitaalne tiiger on surnud. Sotsiaalmeediast on saanud karistamatu virtuaalne prügimägi, kus ropendamine, vägivald ja reaalsed seksuaalaktid jooksevad takistamatult ja igapäevaselt sisse sadade tuhandete inimeste nutitelefonidesse.
Kui varem möödusime tänaval räuskavast alkoholijoobes seltskonnast või agressiivsest rahakerjajast kiirendatud sammul, siis nüüd toimuvad samad stseenid koos avaliku pornograafiaga otse meie elutubades ja laste ekraanidel. See saast ei küsi luba ega eelda otsimist – sotsiaalmeedia algoritmid on ehitatud nii, et šokk, labasus ja moraalne laostumine müüvad kõige paremini ning see võib suvalisel hetkel igaühe videovoogu ette joosta.
Eesti on aastakümneid uhkustanud oma e-riigi kuvandi ja tiigrihüppega, kuid praegune reaalsus näitab, et see tiiger on ammu kraavi jooksnud, kui me oleme loonud keskkonna, kus tehnoloogiline progress teenib kõige madalamaid instinkte. Kui riik ei suuda kaitsta ühiskonda ja alaealisi digitaalses ruumis leviva seksuaalse kõntsa eest, siis on kogu jutt innovatsioonist ja digitaalsest eduloost pelgalt tühi vale. See ei ole meelelahutus, vaid kollektiivne vaimne mürgistus, mille ees meie õigusruum ja politsei laiutavad abitult käsi, sest seaduses haigutavad hiiglaslikud lüngad. Kui reaalses elus keset linnaväljakut püksid maha lasta või laste ees seksuaalakti astuda, sekkub politsei minutitega ja algatatakse kriminaalmenetlus, kuid virtuaalset otseülekannet on juriidiliselt keeruline defineerida avalikuks kohaks ning täiskasvanute vabatahtlik tegevus ekraanil jätab korrakaitsjate käed praegu juriidiliselt lühikeseks.
Kuidas sellist asja siis riiklikult reguleerida ja seadustada, ilma et me peidaks end välismaiste serverite taha? Vastus on lihtne: digitaalset avalikku ruumi tuleb juriidiliselt kohelda täpselt samamoodi nagu füüsilist tänavapilti, kohandades olemasolevad seadused ekraanidele. Riigikogu peab esiteks kiiresti muutma karistusseadustikku nii, et avaliku platvormi paroolita kättesaadav otseülekanne võrdsustatakse juriidiliselt linnaväljakuga – mis on keelatud tänaval, peab olema karistatav ka nutitelefoni kaudu, olgu karistuseks arest või kopsakas trahv. Teiseks tuleb virtuaalne kerjamine ja otse-eetris kingitustega tulu teenimine karmilt maksustada ja hallist tsoonist välja tuua, andes Maksu- ja Tolliametile õiguse asotsiaalsel või kuritegelikul teel saadud tulu ja pangakontod blokeerida, sest kui kaob rahaline motivatsioon, kaob ekraanilt ka suur osa räuskajatest ja eneseeksponeerijatest. Kolmandaks peab riik seadusega kohustama platvorme, nagu TikTok, kasutama otseülekannete vaatamiseks ja tegemiseks ranget riiklikku vanusetuvastust läbi Smart-ID või ID-kaardi, ja kui platvorm seda tagada ei suuda, peab rakenduma riiklik trahv või tehniline ligipääsu piirang riigi territooriumil. On vastuvõetamatu, et pangatoiminguteks vajame rangeid turvakoode, kuid laste psüühikat hävitava saasta kättesaadavuseks piisab vaid ühest näpuvajutusest.
Tehnoloogia on arenenud valguskiirusel, kuid seadusandlus on jäänud kiviaega ja pelgalt platvormide endi lubadustele või lapsevanemate valvsusele lootmine on end ammu ammendanud ja läbi kukkunud. Riik peab lõpetama pealtvaataja rolli ja võtma kasutusele karmid juriidilised ning tehnilised hoovad, sest digitaalset avalikku ruumi tuleb hakata reguleerima ja puhastama sama resoluutselt kui füüsilist tänavapilti.
Rainis Lipstok