Eesti loodusvarade hindamise metoodika on loonud absurdse pretsedendi: mida vähem on meil füüsilist ressurssi, seda odavamaks muutub selle kättesaamine suurtööstusele. Kliimaministeeriumi otsus külmutada liiva, kruusa, turba ja vee kaevandamistasud kuni 2027. aastani, on otsene kapitulatsioon ettevõtete lobitöö ees.
Majanduslikult tähendab see, et inflatsiooni tingimustes müüb riik ühiskonnale kuuluvat taastumatut vara igal aastal reaalses väärtuses odavamalt. Selline süsteem ei ole lihtsalt ebaõiglane, vaid toimib täielikus vastuolus igasuguse turuloogikaga.Selle poliitika olemus paljastub kohe, kui võrrelda maavarade doteerimist energeetikaturul toimuvaga.
Tarbijat sunnitakse maksma üha kõrgemaid taastuvenergiatasusid ja võrgutasusid põhjendusega, et me liigume puhta tuleviku poole. Päike ja tuul on olemuselt tasuta loodusjõud, kuid riikliku regulatsiooni kaudu on need muudetud luksuskaubaks. Tarbija ei maksa mitte energia, vaid arendajate garanteeritud hiigelkasumite ja miljarditesse ulatuvate võrgutugevduste eest. Tasuta energiast on tehtud finantsinstrument elanikkonna maksustamiseks, samal ajal kui rohepöörde loosungite varjus ehitatakse üles uut doteeritavat ärimudelit.Süsteemi täielik skisofreenia joonistub aga välja riigi käitumises konkreetsete kütustega.
Samal ajal kui Kliimaministeerium kaitseb hammastega turbatööstuse huve ja hoiab kaevandustasud madalal, sepitsetakse sealsamas ministeeriumis plaane kohalike tahkekütusel töötavate küttekollete keelustamiseks või piiramiseks. Tavalisel kodanikul ei lubata peagi turvast või puitu ahju ajada, sest see olevat saastav ja kliimavaenulik. Tekib küsimus: kui turvas on riigi silmis nii ohtlik patt, miks siis kaevandusmahud ei vähene ja miks antakse seda ressurssi tööstusele ära võileivahinna eest?Vastus sellele küsimusele on pragmaatiline ja kurb. See pooltasuta ammutatud turvas ei lähe mitte Eesti inimeste kodude soojendamiseks, vaid rändab suures osas konteinerites ekspordiks, et täita Lääne-Euroopa aiandusäride ja suurtööstuste vajadusi.
Eesti riik ohverdab oma sood ja elukeskkonna välismaise äri kasumi nimel, keelates samal ajal kohalikul elanikul selle sama maavara kasutamise. Oma inimestele kehtestatakse ranged piirangud, kuid suurele ärile tehakse uksi ja aknaid lahti hoides kingitusi.Turvas, kruus ja liiv on ammutatavad ressursid, mille kaevandamine jätab maastikku püsivad haavad ja hävitab elukeskkonda.
Terve mõistus ütleb, et sellise tegevuse maksustamine peaks inflatsioonikeskkonnas kasvama, et sundida tööstust säästlikkusele ja kompenseerida kohalikele kogukondadele tekitatud kahju. Selle asemel on riik otsustanud tasud külmutada. Kuna raha väärtus väheneb, tähendab tasude paigallend seda, et suurtööstus saab Eesti maapõue kätte reaalses väärtuses igal aastal odavamalt.Vabandus, et tasude tõstmine vähendaks turbatööstuse konkurentsivõimet, on asjakohatu.
Kui ettevõtte äriplaan püsib püsti vaid tingimusel, et riik loovutab ühiskonnale kuuluva vara tasuta, siis on tegemist elujõuetu mudeliga, mida doteeritakse otseselt Eesti inimeste ja looduse arvelt. On tähelepanuväärne, kuidas suurtööstuse murekirjad panevad ministeeriumid viivitamatult joonduma, samal ajal kui linnade, valdade ja keskkonnaühenduste argumendid jäetakse tähelepanuta.Tulemuseks on olukord, kus riigi deklareeritud rohelised eesmärgid ja tegelik maksupoliitika on teineteisega täielikus vastuolus.
Ühe käega toetab tarbija sunniviisiliselt taastuvenergia arendajaid, teise käega finantseerib ta suurtööstuse soodustusi, sest riigieelarve puudujääk ja taristu kulumine tuleb lõpuks ikkagi tavalisel maksumaksjal endal kinni maksta. Seda ei saa nimetada keskkonnapoliitikaks – see on puhtakujuline turuga manipuleerimine ja huvigruppide lobitöö võit avaliku huvi üle.
Rainis Lipstok