Eestis on hasartmängusõltuvusest saanud rahvuslik hädaolukord. Maksu- ja Tolliameti andmetel on endale mängimise piirangu seadnud 20 999 inimest. See number on viimase kolme aastaga kasvanud 17 203-lt 21 000-ni. Riskirühma kuulub hinnanguliselt 10–11 protsenti täiskasvanud elanikkonnast ehk üle 110 000 inimese. Iga kümnes möllab kasiinodes. Mullu laekus riigile hasartmängumaksuna 61 miljonit eurot. Need numbrid ei ole lihtsalt statistika – need on purustatud pered, tühjad pangakontod ja enesetapud.
Võrdluses naabritega paistab Eesti silma eriti halva olukorraga. Soomes on probleemse mängimise osakaal 4,2 protsenti (2023). Soomlased on riikliku monopoli ja range reklaamipiiranguga suutnud olukorda paremini ohjeldada. Lätis oli viimase põhjalikuma uuringu järgi probleemsete mängurite osakaal 6,4 protsenti (2019). Eesti 10–11-protsendiline riskirühm on nii Lätiga kui ka Soomega võrreldes selgelt kõrgem. Meie enesepiirajate arv – 21 000 – on Baltikumi ja Põhjamaade kontekstis erakordselt suur.
Eesti olukord on üks Euroopa halvimaid. Euroopa hasartmänguturu uuringud paigutavad meid korduvalt probleemsete riikide esirinda. Sellist osa elanikkonnast, kes kas kannatab või on tõsises riskis, ei leidu peaaegu üheski teises Põhja- või Läänemere äärses riigis.
Põhjused on selged. Esiteks liberaalne turumudel, mis avas uksed massilisele erakapitalil põhinevale hasartmängutööstusele. Teiseks äärmiselt agressiivne reklaam, mis tabab eelkõige noori ja majanduslikult haavatuid. Kolmandaks nõrk ennetus – aastakümneid on rõhutatud üksnes isiklikku vastutust, samal ajal kui riik ise on muutunud hasartmängumaksust sõltuvaks. Neljandaks digiühiskonna haavatavus: kõrge internetikasutus, madal digipädevus ja stressirohke elu loovad viljaka pinnase kiire raha illusioonile.
Selle asemel, et olukorda parandada, näeme Eesti 200 maksumuudatust, mis pidi vähendama netikasiinode maksukoormust, kuid kas käpardlikkuse või alatuse tõttu vabastas need sisuliselt maksudest. See ongi liberaalse elukorralduse loogiline lõpp – kasum on tähtsam kui inimene, äri tähtsam kui rahvas. Me oleme lubanud hasartmängutööstusel teenida inimeste nõrkuse arvel, ning riik on sellest rõõmuga matti võtnud.
Eesti on Euroopas üks halvimaid riike hasartmängusõltuvuse osas. See väide vastab tõele. Aeg on tunnistada, et liberaalne elukorraldus, mis ohverdab tuhandeid kaaskodanikke maksutulu nimel, on moraalselt pankrotistunud. Me vajame uut, rahvuslikku ja vastutustundlikku poliitikat, mis kaitseb inimest, mitte hasartmängutööstust.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.08.2026