2026. aasta juulis avaldas USA senaator Rand Paul üle 1100 lehekülje Anthony Fauci isiklikke märkmeid koroonapandeemia ajast. Dokumendid leiti riiklikest serveritest pärast pikka otsingut. Väljaandmisele aitas kaasa Robert F. Kennedy jr. Tegemist ei ole lekkega, vaid ametlike märkmetega, mille Fauci ise valitsuse arvutites koostas. Lisaks on varem avalikuks saanud tuhanded tema e-kirjad.
Päevikud paljastavad mehe, kes rääkis avalikkusele üht, ent erasõnumites teist. Kõige silmatorkavam on äärmine egoism ja kuulsuseiha. Fauci kirjutas: „Minu riiklik ja rahvusvaheline kuulsus on plahvatuslik ning tõeliselt kujuteldamatu.“ Ta jälgis pidevalt meediakajastusi, auhindu ja kohtumisi staaridega. Sõna „press“ kordub märkmetes sadu kordi. Samal ajal kui rahvas kannatas, täitis ta päeviku rahulolevate sissekannetega oma nime kandvast õllest, kuulsusest ja tähelepanust.
Eriti ränk on vale koolide sulgemise kohta. 2020. aasta märtsis kirjutas Fauci: „Rääkisin Bill de Blasioga ja veensin teda New Yorgi koole sulgema.“ Ta mõjutas ka California kuberneri otsust. Aastaid hiljem väitis ta Kongressile, et „mul polnud koolide sulgemisega midagi tegemist“. Rand Paul nimetas seda otseseks valetamiseks.
Samuti ilmneb viiruse päritolu varjamine. Päevikus nentis Fauci, et Wuhani turg ei olnud viiruse tegelik allikas, vaid üksnes „leviku võimendaja“. Ometi pani ta aluse teadusartiklile, mis laborilekke hüpoteesi eitas. Samal ajal rahastas tema juhitud riiklik terviseinstituut Hiina laboris viiruse funktsiooni võimendamise uuringuid.
Tõendite varjamisel on ka kriminaalne varjund. Mitmed e-kirjad sisaldavad käsku „kustuta see kiri pärast lugemist“. Fauci lähim nõunik David Morens sai ametliku süüdistuse dokumentide hävitamise ja avaliku teabe seaduse eiramise eest. Päevikust selgub, et Fauci pidas temaga just nendes küsimustes aktiivselt nõu. 2026. aasta juulis keeldus Fauci senati komitees tunnistamast, viidates USA põhiseaduse viiendale parandusele. Joe Biden andis talle ennetava armuandmise.
Need märkmed paljastavad sügava ebasiiruse, isikliku edevuse ja püüdlused varjata institutsioonide vastutust. Fauci lugu on klassikaline näide sellest, kuidas võimukad ametnikud seavad oma maine ja positsiooni rahva huvidest ettepoole. See õõnestab usaldust globaalse tervisebürokraatia vastu ning kinnitab, miks on vaja kriitilist suhtumist sundmeetmetesse ja „teaduse“ nimel kehtestatud nn piirangutesse.
Sellised dokumendid on hoiatuseks igale rahvusriigile: võimu tuleb hoida läbipaistvate ja rahvast esindavate inimeste käes, mitte kaugelt juhitavate ametnike raudses haardes.
Sven Sildnik
Sisepaguluses, 05.08.2026