Kolmapäeval allkirjastas justiitsminister Liisa Pakosta Rootsi vanglateenistuse juhi Rikard Jermsteniga koostöömemorandumi. See paber räägib sellest, kuidas Rootsi vangid Tartu vanglas elama hakkavad. Neil on eraldi reeglid nikotiini, riiete ja kambrite kohta. Paljudele eestlastele tundub see allkirjastamine masendav.
Rahaline kasu on praegu ainult lubadus. Me ei ole veel ühtegi senti kätte saanud. Küll aga on Tartu inimestel pea kohal reaalne oht. Sinna tuuakse sadu välismaiseid kurjategijaid. See sarnaneb hübriidrünnakuga. Meid ähvardab globaalse kuritegevuse levik ja äärmusliku islamismi oht. Paljud neist vangidest tulevad Rootsi jõukudest. Seal on kuritegevus kasvanud massiimmigratsiooni tõttu. Nüüd tuuakse see probleem Eestisse.
Valitsus räägib samal ajal, et koolidel ei ole raha muuseumide külastamiseks. Lapsed ei pääse enam ekskursioonidele. Aga kui vaja on luua uusi ametnikukohti, siis raha jagub. Enam kui poole tuhande ametnikuga büroo saab uhke nime – loodusmuuseum. Sama loogika järgi võime Tartu vangla nimetada Tartu Immigratsioonimuuseumiks.
Miks see hea idee on? Lapsed saaksid näha multikultuuri tegelikku palet. Nad ei loeks sellest ainult raamatust. Nad näeksid päris inimesi, kes on selle poliitika tagajärg. Nad saaksid aru, mida toovad kaasa avatud piirid, paralleelühiskonnad ja massiimmigratsioon. See oleks palju ausam õppetund kui multikultuurne agitatsioon koolis.
ETV-s ja ERRis pole niikuinii midagi erilist vaadata. See asutus on end hübriidrünnakute propageerimisega juba täielikult rüvetanud. Aastaid on seal immigratsiooni ilustatud ja valitsuse joont hoitud. Nüüd võiks see kanal teha midagi kasulikku. Immigratsioonimuuseumi kaamerad võiksid töötada otse ERRi telekanalites ja raadios. Saateid võiks teha nii eesti kui vene keeles.
Materjali ei oleks vaja üldse toimetada. Las kõik jõuab vaatajani täpselt nii, nagu see tegelikult on. Vahetud kotkakaamerad ja muud looduskaamerad on Eestis väga populaarsed. Inimesed vaatavad tunde, kuidas kotkas pesa valvab või karu metsas liigub. Sama põhimõtet võiks kasutada ka vanglas. Kaamerad näitaksid igapäevaelu ilma ilustamata. See oleks palju harivam kui praegused saated.
Kulud oleksid väikesed. Paigaldame mõned lisakaamerad. Kuna riik niikuinii jälgib vanglat, ei ole see suur probleem. Koolid saavad vaadata otseülekandeid või salvestusi. Õpilased saavad esitada küsimusi. Rikkamad omavalitsused võiksid sellist projekti rahaliselt toetada. Peaasi, et teave jõuab lasteni ja noorteni. Nutitelefon või arvuti koolis on täiesti piisav. Lisainvesteeringuid ei ole vaja.
Vene keeles saateid tehes jõuaksime ka nende noorteni, kes praegu vaatavad teisi kanaleid. Nad näeksid, mida massiimmigratsioon Rootsis tegelikult kaasa on toonud. See oleks faktipõhine integratsiooniharidus. Mitte keegi ei saaks hiljem öelda, et keegi üritas neid petta.
Selline lahendus muudab võimaliku ohu Eestile kasulikuks. Selle asemel, et kaaskannatada Rootsi probleemide all, saame sellest kasuliku haridusprojekti. Noored saavad tõelise pildi sellest, mida toob kaasa liberaalne immigratsioonipoliitika ja globalism. Nad õpivad, miks on olulised kindlad piirid, oma keel ja oma kultuur. Nad saavad vastupanuvõime valede ja kommunistlike muinasjuttude vastu.
Rahaline kasu võib jääda ainult paberile või kaduda ametnike taskutesse. Aga hariduslik kasu oleks väga reaalne ja pikaajaline. Eesti lapsed ja noored saaksid parima võimaliku kodanikukoolituse. Nad ei usu enam kunagi soroslaste propagandat, sest nad näevad tegelikkust otseülekannetena iga päev.
Kui valitsus juba otsustas Tartu vangla Rootsile rendile anda, siis tehkem sellest midagi Eestile kasulikku. Loome digitaalse immigratsioonimuuseumi. Lihtsalt. Ausalt. Ja odavalt. See oleks tark ja väga vajalik samm.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.08.2026