Presidendikandidaadi üles seadmiseks Riigikogus on VPVS §15 järgi vaja viiendiku liikmete ehk 21 saadiku toetust. Kõik, rohkem toetust vaja pole. Õiguskantsler paistab aga olevat leiutanud mingi oma menetluse, mis eeldab, et kandidaadi ülesseadmiseks on vaja laiapõhjalist toetust. Seda tõlgendust ei toeta ükski seadus ega ka PS §79, st Ülle Madise on selle lihtsalt välja mõtelnud.
Lisaks sellele peab presidendikandidaat Vabariigi Valimiskomisjonile tõendama, et tema kandideerimisele pole takistusi, kuid õiguskantsleri ametis olles ei saa Ülle Madise presidendiks kandideerida, sest õiguskantsleri ametivanne kohustab teda olema sõltumatu.
Kui Madise püüab juurutada õigusinnovatsiooni, mille idee on, et kui ta esitatakse presidendikandidaadiks 68 Riigikogu liikme poolt, mis on ühtlasi vajalik arv, et sarnase sõltumatuse nõudega president n-ö ära valida, siis kandidatuuri esitamine ja äravalimine pole samad asjad, st esitamine ei garanteeri äravalimist.
Seega ei pääse nii mööda sellest, et õiguskantsler peab olema erapooletu, st kandidaadiks esitamine ükspuha kui laiapõhjalise toetusega ei muuda tema rolli presidendikandidaadina erapooletuks või ühilduvaks õiguskantsleri rolliga, sest kandideerimise tarvis peab ta taotlema Riigikogu liikmete ja erakondade toetust sõltumata sellest, mitu saadikut esitas ta kandidaadina.
Vähemalt selle aja jooksul, mil ta on kandidaat ja mil ta veel pole ära valitud, on ta oma õiguskantsleri rolliga konfliktis.
Hääletamise salajasuse tõttu pole ühelgi Riigikogu liikmel, fraktsioonil, Riigikogu juhatusel, vanematekogul ega kellegi teisel võimalik garanteerida Ülle Madise äravalimist tema esitamisega kandidaadiks – vastupidi, selliste garantiide andmisega faktiliselt tühistataks hääletamise salajasus, mille sätestab üheselt VPVS §1.
Märt Põder, MTÜ Ausad Valimised