Viimastel aastatel on lääne konservatiivses intellektuaalses ringkonnas näha selget trendi: haritud inimesed pöörduvad või lähenevad kas rooma-katoliiklusele või ida-õigeusule. “First Things” nimetas seda suundumust juba 2026. aasta juuni numbris “Our Strange Catholic Moment”. Sarnaseid tunnistusi on ilmunud mitmeid – näiteks James R. Woodi essee “Liberalism Is Christianity’s Prodigal Child” kirjeldab, kuidas liberalism on kristlusest tuletatud, kuid sellest eksinud õpetus.
Põhjused on filosoofilised ja eksistentsiaalsed. Liberaalne modernsus pakkus individuaalset vabadust, kuid jättis inimese tühjusesse: puudub sügav müstika, ilu, autoriteet, järjepidevus ja transtsendentsus. Ratsionalism, hedonism ja sotsiaalse õigluse ideoloogia ei rahulda hinge. Inimesed otsivad liturgilist ilu, sakramente, pühakute osadust ja tuhandeaastast traditsiooni, mis ei muutu koos iga moeröögatusega.
Katoliikluse puhul köidab sageli tomistlik loomuseadus (natural law), paavstlik autoriteet ja sakraalsete kunstide rikkus. Õigeusu juures aga müstiline jumalateenistus, ikonograafia, kirikuslaavi keel ja tugev rõhk muutumatul traditsioonil. Mõlemad pakuvad tugevat vastumängu sekulaarsele liberalismile, mida paljud post-liberaalsed mõtlejad peavad kristluse „kadunud pojaks“.
Stephen Pax Leonardi lugu on selle trendi üks selgemaid näiteid. Leonard, lingvistiline antropoloog, ei kasvanud usklikus peres. Ta jagas Pascali seisukohta, et parem on uskuda Jumalasse kui mitte, ent pidas kristluse teed modernses maailmas liiga raskeks. 2015. aasta detsembris Peterburis Kazani katedraalis osales ta esimest korda õigeusu Jumalikus Liturgias.
Kirjeldus on võimas: sibulkuplid, viirukisuits, vanad ikoonid, mida usklikud suudlevad, kirikuslaavi keel, a cappella laul, basso profondo ja ikonostaasi tagant ilmuvad habemega preestrid. Ta koges midagi, mida anglikaani või protestantlikus traditsioonis ei olnud varem kohanud – puhast, vana ja sügavat pühadust, mis taastas sisemise rahu.
Hiljem külastas ta kirikuid Rumeenias ning kolis töö tõttu Moskvasse. Algul oli huvi akadeemiline: teda paelus „Püha Venemaa“ romantika, kirikuslaavi keel ja fenomenoloogia. Aja jooksul sai sellest sügav kutsumus. Ta tundis sisemist tühjust, mida lääne kultuur ei suutnud täita. 2023. aastal kohtus ta isa Andreiga, kes sai tema vaimulikuks juhiks.
Pärast kuuekuulist ettevalmistust – evangeeliumid, psalmid, kirikuisad, Alexander Schmemann, Seraphim Rose – andis ta 2024. aasta märtsis põhjaliku elulise pihtimuse vene keeles. Tseremoonia kulmineerus tema võidmisega enne pühitsetud andide liturgiat. Ta kirjeldab oma tunnet „kerge olemisena“ – justkui oleks kümme kilo kergem –, sügavat rahu ja rõõmu.
Tänapäeval käib Leonard kirikus mitu korda nädalas, palvetab, kannab risti, loeb akatiste ja tunneb sidet pühakutega. Õigeusk andis tema elule struktuuri ja tuletas meelde kristluse tuuma: Jumal on armastus. Ta kritiseerib teravalt tänapäeva anglikaani kirikut, mis on tema hinnangul asendanud pühaduse ratsionalismi ja ilmaliku sotsiaalse õigluse retoorikaga.
Erilist kaalu annab asjaolule, et see juhtus just Vene-Ukraina sõja ajal, mil vene kultuuri metoodiliselt Läänes demoniseeriti. Leonard ei lasknud poliitilisel propagandal end takistada. Ta nägi vene kultuuris ja õigeusus midagi sügavamat kui ajalik konflikt – tuhandeaastast traditsiooni, mis ulatub kaugemale praegustest mullistustest. See teeb tema tunnistuse veelgi veenvamaks: otsing Jumala järele oli tugevam kui ajastu ideoloogiline surve.
Kas see on võimalik Eestis? Eestis on tee traditsioonilise kristluse juurde objektiivselt raskem kui läänes. Pikaajaline nõukogude ateismipropaganda, protestantlik individualism, nõrk sakraalsete kunstide traditsioon ning eestlasele omane reserveeritud “metsainimese” iseloom – pragmaatiline, looduslähedane ja autoriteedivastase kalduvusega – ei soodusta massilist pöördumist. Eestlane eelistab sageli isiklikku spirituaalsust või üldse mitte midagi.
Sellegipoolest on positiivseid märke. Viimase kümne aastaga on katoliku kogukond Eestis kahekordistunud – 2021. aasta rahvaloenduse järgi oli neid juba 8690. Umbes pool neist on etnilised eestlased, kellest osa on ise pöördunud või pöördunute lapsed. Katoliku kirik on väike, kuid aktiivne: Tallinna Peeter-Pauli katedraal, Püha Birgitta klooster ja väikesed kogudused üle Eesti meelitavad inimesi, kes otsivad ilu, liturgiat ja intellektuaalset sügavust.
Õigeusu kogukond on arvukam (umbes 182 000), kuigi suurem osa on vene rahvusest. Siiski on ka eestlastest huvilisi, eriti Peipsi ääres vanausuliste traditsiooni läheduses. On näha, et osa haritlastest ja kunstnikest leiab tee kõrge kiriku traditsioonide juurde just samadel põhjustel nagu läänes: väsimus sekulaarsest tühjusest ja soov pöörduda tagasi juurte juurde.
Eestis on see protsess aeglasem ja intiimsem, kuid võimalik. Tugev rahvuslik identiteet ja kristlik pärand ei pea olema vastuolus – vastupidi, need toetavad teineteist. Kui lääne intellektuaalid suudavad liberaalse tühjuse keskel leida tee ikooni, viirukisuitsu ja sajanditevanuse liturgia juurde, siis on see võimalik ka Eestis, kus on oma paganliku ja looduslähedase pärandiga tugev side. Küsimus on tahtes ja julguses astuda üle modernsuse müüri.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.08.2026