Mõnel hommikul ärkan ma üles, vaatan uudiseid ja tunnen vajadust ennast näpistada. See ei ole naljaga pooleks öeldud meeleoluväljendus, vaid täiesti reaalne, füüsiline tunne. Kas ma näen ikka veel und, kas ma magan või ongi see kõik minu ümber reaalne? Siis näpistangi ennast ja astun õue. Seal toimub tohutu sigin-sagin, inimesed jooksevad, kivinäod ees, ja teevad oma igapäevaseid rutiinseid asju, nagu oleks kõik kõige paremas korras.
Aga kui vaadata neid praeguseid valitsejaid ja niiden tehtavaid otsuseid, siis siit koorubki välja selle olukorra tegelik õudus: me tegelikult ei magagi, kui ennast näpistada. See kõik toimub ilmsi. See ongi meie ärkvelelolu reaalsus, mis mõjub nagu õudusunenägu, millest ei saa üles ärgata, sest see on päriselt käes. See väline näilisus ja sisemine absurd tekitavad veelgi õõvastavama küsimuse, miks mind kui tavalist inimest, kes püüab siin riigis lihtsalt eksisteerida ja toimuvat mõista, tahetakse juhtimise tasandil meelega lolliks teha.
Me elame ajajärgul, kus ümbritsev maailm on jagunenud kaheks täiesti ühildamatuks reaalsuseks, kus mehaaniline argipäev rullub edasi, aga selle taga valitseb sügav ja seletamatu võõrandumine. Piisab vaid põgusast pilgust meid ümbritsevale kaosele, et mõista – miski ei ole tegelikult korras.
Vaadake seda lõputut presidendirallit ja sellega kaasnevat poliitilist teatrit, mida serveeritakse meile surmtõsise ilmega. Vaadake kurnavat ja piinlikku kaklust Narva linnavõimu üle, mis näitab riikliku strateegia täielikku puudumist kriitilises piiripunktis, kus otsustajad vaatavad toimuvat tühja pilguga pealt. See lagunemine ei puuduta vaid võimukoridore, vaid ulatub ühiskonna vundamendini.
Vaadake meie haridust, kus reformid rulluvad üle õpetajate ja õpilaste peade, jättes klassiruumidesse vaid murelikud kivinäod. Vaadake kultuuri, mis on jäetud ellujäämiskursusele, ja põllumajandust, mis ägab bürokraatia all. Samal ajal tekitavad migratsiooniküsimused ja kontrollimatu elanikkonna liikumine üha uusi pingeid, millele vastatakse vaid ametnike emotsioonitute nägudega.
Isegi kõige pühamad valdkonnad, nagu riigikaitse, on mähitud segastesse sõnumitesse, kus kindlustunde loomise asemel hirmutatakse, ning kogu seda süsteemi lapitakse järjekordsete hiiglaslike riigilaenudega, mille tagasimaksmine jääb tulevaste põlvede õlgadele.
Ühel pool on aga endiselt ametlik ja katkematu infovoog. Kui kuulata praegust valitsust tervikuna, siis räägitakse meile lugu süsteemsest ja vajalikust kriisijuhtimisest, kus iga otsus on põhjendatud, möödapääsmatu ja teenib mingit kõrgemat eesmärki. Ministrid esinevad kindlas kõneviisis, serveerides iga uut maksu, piirangut või reeglit kui ainsat võimalikku teed edasi. Seda tehakse toonil, mis ei salli vastuväiteid – kui sa ei nõustu, siis sa lihtsalt ei saa aru. Tekib tunne, et kabinettides on loodud täiuslik teoreetiline maailm, kus numbrid tabelites klapivad ja plaanid toimivad, ning tänaval kivinägudega tõttavad inimesed peavad sellesse skeemi hääletult sobituma.
Teisel pool on aga reaalne elu, kus me kõik tegelikult viibime ja millest see rutiinne argipäev läbi on imbunud. Selles reaalsuses näevad inimesed igapäevaselt midagi hoopis muud kui eduraporteid. Elukallidus kasvab viisil, mis ei vasta ühelegi ametlikule optimismile, ning kindlustunne tuleviku ees lihtsalt mureneb, hoolimata sellest, kui kangekaelselt me oma igapäevaseid kohustusi täidame. Kui isegi pikaajalise kogemusega kohalikud praktikutest suurettevõtjad, nagu Oleg Gross, ja sõltumatud välismaa asjatundjad viitavad otse ja selgelt, et praegune kurss lämmatab majandust ja kaotab meie konkurentsivõime, siis tekibki loogiline tõrge. Miks need kaks maailma kokku ei puutu? Miks reaalsete inimeste ja ekspertide hoiatusi ignoreeritakse, nagu neid poleks olemas, ja miks meilt oodatakse lihtsalt vaikides, kivinägu ees, edasi jooksmist?
Kõige rängemalt mõjubki see varjamatu lolliks tegemise tunne keset pealtnäha toimivat ühiskonda. Inimestelt oodatakse mõistmist ja koormuse kandmist, kuid samal ajal paisub riigiaparaat ja bürokraatia omasoodu edasi, luues juurde uusi reegleid ja ameteid, mis elu veelgi keerulisemaks teevad. See ongi see psühholoogiliselt kurnav moment, mis paneb hommikul silmi hõõruma: sinu ümber toimuv reaalsus, süvenevad kriisid ja ekspertide hoiatused räägivad ühte keelt, aga juhtide ametlik retoorika väidab kangekaelselt vastupidist, samal ajal kui ühiskond jookseb inertsist edasi, tuimad maskid ees. Kui keegi julgeb selles absurdis kahelda või küsimusi esitada, tembeldatakse ta kiiresti asjatundmatuks. Riik on muutunud justkui isetoimivaks süsteemiks, mis on oma kodanikest täielikult võõrandunud ja käsitleb neid vaid vahendina oma teoreetiliste plaanide täitmiseks. See ei ole mööduv uni, vaid süvenev argipäev, kus terve mõistus ja päriselu on sunnitud taanduma otsustajate kivinägude ees, sest ma ei taha elada aktsiaseltsis, vaid tahan elada vabas, oma riigis.
Rainis Lipstok