Eesti võimupoliitika muutub üha ebardlikumaks, miski selles ei ole isegi näiliselt korras. Riiki juhivad küünikud ja lollpead. Või küünilised lollpead.
Postimees kirjutab: “Riik kulutab sadu tuhandeid eurosid, et Eesti inimesed hakkaksid välismaalasi rohkem sallima.” Idanaabritel on selle kohta ütlus: “Vägisi armsaks ei saa.” Kui kohalikud inimesed hakkavad võõrastega suhtlema. toimub see tavaliselt omaalgatuslikult. Kui aga riik hakkab oma inimesi kampaania korras sallivaks kasvatama, on tulemus kindlasti just vastupidine, seda on näha juba Kristina Kallase katsetest muuta kannel ja pastlad balalaikaks ja puhvaikaks.
Küüniline on see, et riik käitub ise samas täiesti vastupidiselt – ta tahab sunniviisiliselt muuta Moskva patriarhaadi kiriku alluvust. Jättes siinkohal kõrvale, põhjused, miks riik seda väidetavalt teeb, tuleb nentida, et see riiklik poliitika puudutab väga palju Eesti ja Vene kodanikke ning hallipassirahvast, kellest absoluutne enamus sellist muutust ilmselt ei soovi. Sisuliselt tekitab Eesti riik ise pinged enda ja välismaise taustaga elanike vahel …ja algatab siis sadu tuhandeid maksma mineva kampaania, et eestimaalasi välismaalastega lepitada.
Vastuolu on nii ilmne, et muudab naeruväärseks kogu ettevõtmise.
Arvestades, et Eestis on võimul vasakpoolsed äärmusliberaalid, siis on see “armastamise” poliitika ilmselt suunatud hoopis läänest tulijatele – et inimesed tervitaksid neegreid, moslemeid, ukrainlasi ja ei tea keda veel. Venelastega aetavat poliitikat vaatavad võimutohmanid hoopis teises kontekstis, nad ei taha või ei oska seoseid näha.
Siin lisandub oluline moment – massirände ümber toimuvat ei saa enam vaadata tavalise migratsioonina. Liikvele on läinud suured rahvamassid ja see pole enam tavaränne, see on kolonisatsioon, mida on eriti näha Lääne-Euroopas, kus moslemid loovad juba oma ühiskonda, nad on ka territoriaalselt loomas kolooniaid. No-go-tsoonid on nende alge, Suurbritannias aga on terved piirkonnad juba moslemienamusega. Võõrad koloniseerivad Euroopat.
Terve inimkonna ajalugu näitab, et kolonisatsioon ei ole kunagi sõbralik, vaid alati vägivaldne. Keegi pole kunagi võõraid avasüli vastu võtnud, need on alati oma platsi mõõgaga kätte võidelnud ja kaotajaks on põlisrahvas (heaks näiteks on Ameerika indianlased). Pole mingit alust arvata, et Lääne vasakliberaalide toetatud massiränne ja kolonisatsioon rahumeelselt ja vastastiku arusaamises toimuvad – seda pole kunagi juhtunud, ammugi ei juhtu see uusmarksismist nakatunud liberaalide juhtimisel.
Seega on valitsuse algatus utoopia – me ei hakka välismaalasi armastama, raisake sinna kui palju oma olematut raha tahes. Venekeelsed on juba koloniseerinud Ida-Virumaa ja Tallinna, kusagil suureneb kiiresti moslemikogukond, tänavatel kuuleb üha enam keelte Paabelit. Muide, paljud ukrainlased on lubanud Eestisse jääda, seega on siia tekkimas ka Väike-Ukraina, lipud juba lehvivad, isegi Toompeal.
Praegu pole enam marksistliku armastuse, vaid on rekonkista aeg. Endiselt maksab EKRE loosung: MEIE KVOOT ON NULL!
Uued Uudised