Eesti võimuparteide poliitika üritab toimida nagu religioon — lubades lõplikku päästmist, täielikku tõde või absoluutset korda („kindlad käed“). Lubatakse lõplikke ja täiuslikke lahendusi kõigile probleemidele.
Filosoof Carl Schmitt väitis, et kõik kaasaegse riigiõpetuse olulised mõisted on tegelikult ilmalikuks muudetud teoloogilised mõisted („Alle prägnanten Begriffe der modernen Staatslehre sind säkularisierte theologische Begriffe“) (näiteks kõigevägevam Jumal (Gott der Allmächtige) muutus kõigevägevamaks seadusandjaks (Schmitt 1922. Politische Theologie: Vier Kapitel zur Lehre von der Souveränität. Duncker & Humblot).
Kui ideoloogia unustab oma inimliku piiratuse, hakkab see toimima nagu ilmalik religioon. See loob pildi absoluutsest tõest ja nõuab kodanikelt täielikku allumist. Ükski poliitiline süsteem, erakond ega juht ei ole aga Jumal. Kuna Jumal ei ilmuta end saadikute Riigikogu saalis ja seaduste vastuvõtmisega, ei saa ükski poliitik väita, et tema teostab „Jumala tahet“.
Igapäevane poliitika toitub tihti vaenlaste kuju konstrueerimisest: „meie“ oleme head ja puhtad, „nemad“ (ideoloogia esindajad) on kuri jõud. Piiratuse teadvustamine nõuab absoluutse tõe monopolist loobumist. Igapäevases poliitikas tähendab see mõistmist, et ka opositsioon võib väljendada osa tõest. Näeme, et oma ideoloogias kahtlemine võimupartei saadikute poolt käsitletakse reetmisena (vaatame mõningate võimuparteide saadikute märkusi riigieelarve arusaadavuse kohta).
Tegelikult oma vaimse piiratuse tunnistamine poliitikas toimib kui tervislik alandlikkuse süst. See tuletab poliitikutele ja valijatele meelde, et poliitika on kunst hallata inimlikku ebatäiuslikkust, mitte vahend täiusliku maapealse kuningriigi rajamiseks. Maapealse kuningriigi all võib mõelda ka Eestisse maailma finantskeskuse või rahvusvahelise raudteevõrgu keskjaama rajamist jne.
Võimupoliitikud võivad tunnistada, et nad ei saa kriitikuid ega nende maailmavaadet kunagi 100% täielikult mõista. Kuid see teadmatus ei tähenda ideoloogilist sõda – see kutsub hoopis pidevale kriitikute arvamuste tõlkimisele ja kuulamisele. Võimul olevad poliitikud peaksid õppima vahet tegema ohtlike fanaatikute ja lihtsalt erineva vaatenurgaga kaaskodanikute vahel. Diakriitiline poliitika ei ole naiivne rahuarmastus – see oskab seada piire kurjusele, kuid ei muuda igat eriarvamust automaatselt “kurjuseks”.
Poliitika on tihti keeleline sõda, kus erinevad parteid kasutavad samu sõnu (näiteks „vabadus“, „õiglus“, „turvalisus“), kuid mõtlevad täiesti erinevaid asju. Diakriitiline lähenemine oleks järgmine: selle asemel et rünnata vastaspoole loogikat, peaksid poliitikud püüdma mõista loogika taga olevat lugu. Miks võimu kriitikud just nii mingi seaduse suhtes tunnevad? Milline hirm või kogemus neid ajendab?
Tõlketöö sisu poliitikutele oleks suutlikkus jutustada oma ideid viisil, mis on teistele mõistetav, ja valmidus kuulata vastaspoole lugu ilma seda kohe hukka mõistmata – ning mitte kasutada oma võimupositsioone. Isegi kui opositsioon tundub käituvat narrina, siis narr oli omaaegsetele valitsejatele vajalik – narr näitas tegelikkuse neid tahke, mida meelitajad varjasid.
Tavaline poliitiline väitlus toimub binaarselt: JAH vs EI, ÕIGE vs VALE. Diakriitiline poliitika otsib kolmandat ruumi (tertium datur). See ei tähenda nõrka või maitsetut kompromissi kesk-põrandal ega võimulepingut vastavalt kohtade arvule Riigikogus, vaid probleemi ümbersõnastamist. Selle asemel et vaielda teemal “Kas piirid peaksid olema täiesti avatud või täiesti suletud?”, küsib diakriitiline poliitika: “Kuidas me saame praktiseerida Euroopa Liidu direktiividele vastu tulemist, säilitades samal ajal kogukonna turvalisuse, oma elanike heaolu ja kohaliku elanikkonna kui grupi säilimise?”.
Sisulist arutelu ju pole. Võib-olla algaks selline arutelu lihtsast matematikast – näiteks Rootsi vangide puhul pole ühtegi ametlikku täielikku kulude versus tulude eelarvet. Sama võiks olla ka immigrantide puhul. Abstraktsed ideoloogilised debatid tuleb tuua tagasi reaalsete materiaalsete ja inimeste puhul kehaliste tagajärgedeni.
Abstraktne poliitika räägib doktriinidest. Diakriitiline poliitika küsib: mida see otsus tähendab konkreetsele inimesele? Kuidas see mõjutab vaese, haige või võõra igapäevast kehalist heaolu? Näiteks – kui palju sisseränne mõjutab tavainimese võimalusi saada toetusi, arstiabi, milline on eluruumide üür jne.
Tundub, et Eesti poliitika vaatleb otsustusi vaid poliitiliste doktriinide ja efektiivsuse võtmes, eirates inimlikke lugusid ja eetilisi piire. Tõeline oma piiratust tajuv poliitika eristab emotsioonid reaalsusest, kuulab osapoolte (sealhulgas vastaste) lugusid, tunnustab oma lahenduste piiratust ja otsib eetilist vastutust haavatava inimese ees.
Eriti oluline oma vaimse piiratuse tajumine kõrgemate riigiametnike puhul. Näiteks presidendi valmise puhul tahaks kuulata mitte ainult seda, millises valdkonnas ta tubli, vaid ka seda, kus ta tunneb end kõhklevana ning kuidas ta kavatseb oma puudusi ületada. Eriti oluline on selline teadmine „eikusagilt väljatõmmatavate“ kandidaatide puhul.
Kindlasti tuleks aru saada, et uus president ei ole Jumal ega Jumala saadik, samuti doktriine ellu viiv lihtrahvast kaugel seisev rahvusvaheline läbirääkija, ega ka seaduste korrektsuse kuiv jälgija, vaid temas peab olema vaimset alandlikkust ja kaastunnet lihtsama rahva suhtes „me kõik oleme patused“.
Mart Helme puhul me üldiselt teame tema elulugu – seal on nii õnnestumisi kui tagasilööke. Võib-olla tahaksid teised võimalikud tulevased kandidaadid ka midagi pihtida ja oma alandlikkust nii rahva kui ameti ees näidata?
Alver Aria